/nginx/o/2024/05/14/16072156t1h7e03.jpg)
Kuigi mõõdukas kliimas peaaegu tundmatu, on maniokk (kassaava) troopikas oluline toitumisallikas. Selle kodustamise protsess algas 10 000 aastat tagasi Brasiilias, Amazonase lõunaosas, kust see levis kogu piirkonda.
Kas kunagi, võimalik et lähitulevikuski, võib saada maniokist taim, mida siinmailgi kasvatatakse?
Maniokk ei paista silma välimusega – paarimeetrine puine vars, mõned peened oksad ja tagasihoidlikud käekujulised lehed – kuid see varjab muljet avaldavat tootlikkust, vastupidavust ja mitmekesisust.
Tuhandete aastate jooksul on põlisrahvad aretanud sellest umbrohutaolisest taimest kultuuri, mis suudab endasse koguda tohutul hulgal tärklist oma kartulilaadsetes mugulates, talub Amazonase kehva mulda ja on kahjuritele peaaegu immuunne.
/nginx/o/2024/05/16/16075420t1h8816.jpg)
Maniokk on ideaalne põllukultuur, kuid on üks probleem: see on väga mürgine.
Kuidas on võimalik, et nii mürgine taim on siiski Amazonases toidusedeli põhiosa? Vastus peitub põlisrahvaste eriomases nutikuses.
Viimase kümne aasta jooksul on uuritud Peruus Amazonase jõe ja selle arvukate lisajõgede läheduses asuvaid maniokiaedu. On avastatud hulgaliselt manioki sorte, kasvatajate keerukaid aretusstrateegiaid mürgisuse ohjamiseks ja keerulisi meetodeid selle ohtliku, kuid toitva saaduse töötlemiseks.
/nginx/o/2024/05/16/16075418t1h9a7c.jpg)
Professor Ülo Niinemets, Maaülikooli taimekasvatuse ja taimebioloogia õppetooli juht:
«Minu teada pole Eestis maniokki kasvatada püütud agaei saa välistada, et meie uurimisühmal selline plaan võiks tekkida.»
Üks suurimaid väljakutseid, millega varajased inimesed silmitsi seisid, oli piisava toidu hankimine. Nad olid jahipidamises ja koriluses uskumatult osavad. Nii osavad, et nende populatsioonid kasvasid kiiresti – ja nende ränne sai alguse Aafrikast umbes 60 000 aasta eest.
Kuid oli arenguruumi. Toidu otsimine kulutab kaloreid, mida samal ajal püütakse leida. See paradoks sundis kütte-korilasi valiku ette: kas kulutada kaloreid toidu otsimisele või säästa kaloreid kodus püsides. Inimesed leidsid lahenduse:
Umbes 10 000 aastat tagasi ületasid nad selle takistuse ühe kõige murrangulisema uuendusega ajaloos: taimede ja loomade kodustamisega. Inimesed avastasid, et kui taimed ja loomad sirguvad kodu lähedal, ei pea neid enam joostes taga ajama. Lisaks võis neid taimi selektiivselt aretada, et saada suuremaid vilju ja seemneid.
Maniokk oli neotroopikas kodustatud taimede seas esirinnas. Pärast sellesse elupaika toomist levis see sealses piirkonnas kiiresti, jõudes mõne tuhande aasta jooksul nii kaugele põhja, nagu seda on Panama. Manioki kasvatamine ei kaotanud täielikult vajadust metsast toitu otsida, kuid see vähendas vajadust koriluse järele, pakkudes lähedal asuvat, usaldusväärset toiduallikat.
Manioki üks peamisi eeliseid, vastupanuvõime kahjuritele, tuleneb tugevast kaitsesüsteemist, mis koosneb kahest taime toodetavast kemikaalist: linamariinist ja linamarasist.
Kuidas inimesed esimest korda probleemi lahendasid, pole teada, kuid iidsete Amazonase elanike välja töötatud keerukas mitmeetapiline detoksifikatsiooniprotsess muudab manioki söödamatust igati maitsvaks ja ohutuks.
Need kaitsekemikaalid asuvad taimerakkudes – lehtedes, varres ja mugulates – ja jäävad tavaliselt passiivseks. Kuid kui manioki rakud kahjustuvad, näiteks närimise või purustamise tõttu, reageerivad linamariin ja linamaraas, vabastades mürgiste kemikaalide «plahvatuse». Kuid need aurustuvad õhku, mitte ei satu kopsudesse ega kõhtu, nagu söömisel.
Kõige kurikuulsam neist on vesiniktsüaniid. Plahvatus sisaldab ka muid kahjulikke aineid, sealhulgas nitriile ja tsüanohüdriine. Nende suured annused on surmavad ja pidev kokkupuude kahjustab püsivalt närvisüsteemi. Need mürkained peletavad tõhusalt taimetoidulisi, muutes manioki peaaegu ligipääsmatuks kahjuritele.
Taime töötlemise protsess algab manioki tärkliserikaste juurte jahvatamisega kalahammastest või kivikildudest tehtud aga tänapäeval mõistagi metallriividega. Jahvatamine jäljendab kahjurite närimist, põhjustades manioki juures tsüaniidi ja tsüanohüdriinide vabanemise. Kuid need aurustuvad õhku, mitte ei satu kopsudesse ega kõhtu nagu söömisel.
Järgmisena asetatakse riivitud kas loputuskorvidesse, kus seda käsitsi loputatakse, pigistatakse ja kuivatatakse korduvalt. Vesi vabastab rohkem tsüaniidi, nitriile ja tsüanohüdriine ning need loputatakse ära.
Lõpuks võib saadud massi kuivatada, mis detoksifitseerib seda veelgi, või küpsetada, mis lõpetab protsessi kuumuse abil. Need sammud on nii tõhusad, et neid kasutatakse Amazonases tänaseni, tuhandeid aastaid pärast nende väljatöötamist.
Amazonase põliselanike traditsioonilised meetodid manioki jahvatamiseks, loputamiseks ja küpsetamiseks on keerukad ja tõhusad viisid mürgise taime muutmiseks söögiks. Lisaks uute töötlemismeetodite väljatöötamisele hakkasid nad jälgima ja selektiivselt kasvatama soovitavate omadustega sorte erinevaks otstarbeks.
Teadlased on oma rännakutel leidnud üle 70 manioki sordi, mis on väliselt ja toitainetelt väga mitmekesised. Sortide hulgas on erineva mürgisusega taimi, mõned neist vajavad töömahukat riivimist ja loputamist, teised aga saab lihtsalt keeta, kuigi ükski neist ei ole toorelt söödav. Sordid on ka erineva mugulasuuruse, kasvukiiruse, tärklisetootmise ja põuakindlusega.
Nende mitmekesisust hinnatakse kõrgelt ja sageli antakse neile fantaasiarikkaid nimesid. Nagu Ameerika supermarketites on saadaval õunad Fuji, Golden Delicious ja Granny Smith, on Amazonase aedades maniokid nimega bufeo (delfiin), arpón (harpuun), motelo (kilpkonn) ja lugematul hulgal teisi. See loominguline aretustegevus on kinnistanud manioki koha Amazonase kultuurides ja dieetides, samamoodi nagu maisi, riisi ja nisu kodustamine kindlustas nende koha teistes tsivilisatsioonides.
Kuigi maniokk on Lõuna- ja Kesk-Ameerikas juurdunud juba tuhandeid aastaid, ei ole selle lugu veel lõppenud. Kliimamuutuste ja jätkusuutlikkuse suunas tehtavate pingutuste ajastul kerkib maniokk esile võimaliku maailma kultuurtaimena.
Selle vastupidavus ja kohanemisvõime teevad selle kasvatamise lihtsaks muutlikes keskkondades, isegi kui mullad on kehvad, ning loomulik vastupanuvõime kahjuritele vähendab vajadust kaitsta seda tööstuslike pestitsiididega. Kuigi traditsioonilised Amazonase meetodid manioki detoksifitseerimiseks võivad olla aeglased, on neid lihtne kaasaegsete masinatega kiirendada ning automatiseerida.
Lisaks hoiab mitmekesiseid manioki sorte elus Amazonase kasvatajate eelistus säilitada nende geneetiline mitmekesisus. Tänapäevaste meetoditega saab neid aretada uuteks sortideks, mis sobivad kasutamiseks ka väljaspool Amazonast. Need eelised innustasid esmalt manioki eksporti Lõuna-Ameerikast 1500ndatel ja selle levik ulatus kiiresti troopilisse Aafrikasse ja Aasiasse.
Tänapäeval on sellistes riikides, nagu Nigeeria ja Tai, toodang suurem kui Lõuna-Ameerika suurimal tootjal Brasiilial. Need edulood suurendavad optimismi, et maniokk võib saada ülemaailmseks keskkonnasõbralikuks toiduallikaks.
USAs ei ole maniokk veel tuttav nimi, kuid see on sinna teel. Kuigi see on seni olnud radaril peamiselt tapioki kujul, mida kasutatakse pudingis ja boba tees, on see hakanud ilmuma ka snäkkide hulka manioki krõpsudena ja loomulikult gluteenivaba jahuna küpsetiste jaoks. Toores maniokk on samuti tõusuteel, ilmudes poodidesse nimetuste «yuca» ja «manioc» all, mis kõnetavad Ladina-Ameerika, Aafrika ja Aasia elanikkonda.
Proovi ise järele. Supermarketist ostetud maniokk on täiesti ohutu ja retsepte leidub küllaga. Manioki friikad, manioki koogid, manioki-kotletid… maniokiga on võimalused peaaegu lõputud.
Artikli panid kokku Stephen Wooding, antropoloogia ja pärandiuuringute abiprofessor California ülikoolist, ja César Rubén Peña.
/nginx/o/2024/05/16/16075413t1h343b.jpg)
/nginx/o/2024/05/16/16075411t1ha5de.jpg)
Allikas: The Conversation
/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)