Insuldiriski suurendab pärandatud tegur

Insuldiriski oluliseks mõjuriks on osutunud ka geneetika. Foto: Shutterstock

Südame-veresoonkonnahaigused, sealhulgas insult ja südame pärgartrite haigus, on maailmas surmapõhjuste hulgas esirinnas. Olulisteks riskiteguriteks on vanus, elustiil ja olemasolevad haigused, kuid ka geneetiline eelsoodumus mängib olulist rolli.

«Suured genoomiuuringud on tuvastanud mitmeid geene, mis mõjutavad insuldi ja teiste kardiovaskulaarsete haiguste riski,» ütleb Ludvig Maximiliani ülikooli professor Martin Dichgans. «Need uuringud on näidanud, et geneetilist teavet saab kasutada potentsiaalsete ravimisihtmärkide avastamiseks.»

Ludvig Maximiliani ülikooli teadlased on avastanud kaks sõltumatut viisi, kuidas geneetilised variandid suurendavad südame-veresoonkonnahaiguste riski. Uuring on avaldatud ajakirjas Nature Cardiovascular Research.

Ülikoolihaigla insuldi ja dementsuse uuringute instituudi direktor, teadlane Dichgans uuris põhjalikult geeni HTRA1, vahendab Ludvig Maximiliani ülikool. See geen kodeerib proteaasi — ensüümi, millel on regulatiivne mõju rakuvälisele maatriksile ehk rakuvaheainele.

«HTRA1 on osutunud riskigeeniks mitmesuguste häirete, sealhulgas insuldi ja aju väikeste veresoonte haiguste puhul,» selgitab teadlane. Inimestel, kes pärivad teatud geenivariandid, on oluliselt suurem tõenäosus selliste häirete tekkeks. Kuid mehhanismid, mis põhjustavad selle suurenenud riski, olid varem ebapiisavalt mõistetavad.

Uues uuringus on teadlased täitnud olulise teadmiste lünga. Integreerides kliinilist ja geneetilist teavet suurtest biopankadest biokeemiliste katsete tulemustega, uurisid nad 78 HTRA1 variandi mõju proteaasi ensümaatilisele funktsioonile.

«Me suutsime näidata kahte sõltumatut mehhanismi, mille kaudu haruldased ja levinud geenivariandid mõjutavad kardiovaskulaarset riski,» võtab kokku järeldoktorant Nathalie Beaufort, üks uuringut juhtinud teadlastest.

Kui teatud haruldased HTRA1 variandid vähendavad proteaasi aktiivsust, siis levinumad variandid vähendavad ensüümi kontsentratsiooni veres. «Meie tulemused näitavad, et tulevastes kliinilistes rakendustes tuleb arvestada nii HTRA1 aktiivsust kui ka HTRA1 kontsentratsiooni,» ütleb Beaufort.

«Mõlemad mehhanismid suurendavad insuldi ja pärgarterite haiguse riski,» lisab järeldoktorant Rainer Malik, samuti uuringu autor. «Kuid need on üksteisest sõltumatud ja mõjutavad erinevaid fenotüüpe erinevalt.»

Näiteks haruldased geenivariandid, mis viivad proteaasi aktiivsuse kadumiseni, on seotud ka teatud skeletiomadustega. Vastupidiselt, tavaline variant, mis mõjutab ensüümi kontsentratsiooni, vähendab migreeni ja teatud degeneratiivsete silmahaiguste riski.

Uued leiud mõjutavad ka tulevasi ravistrateegiaid. Põhimõtteliselt võiks kardiovaskulaarset riski vähendada kas HTRA1 aktiivsuse taastamise või HTRA1 kontsentratsiooni suurendamise teel.

«Kuid nagu meie uuring näitab, toob HTRA1 kontsentratsiooni suurenemine kaasa vanusega seotud kollatähni degeneratsiooni ja teiste võrkkesta häirete suurenenud riski,» ütleb Malik. See toob esile vajaduse arendada organispetsiifilisi või rakutüübispetsiifilisi ravimeid.

«Siiani on teadlased vaadelnud HTRA1 ja haiguse vahelist seost binaarselt,» märgib Dichgans. «Meie tulemused näitavad HTRA1 aktiivsuse kui pideva fenotüübi arvestamise olulisust.»

Tulevikus kavatsevad teadlased välja selgitada, kuidas geenivariandid mõjutavad erinevaid rakutüüpe ja kudesid.