Tätoveeringud võivad olla seotud eluohtliku haiguse tekkega

Immuunsüsteem tätoveeringuid heaks ei kiida ja üritab nendest vabaneda. Foto: Shutterstock

​Teadmised tätoveeringute pikka aega kestvatest tervisemõjudest on vähesed ja selles valdkonnas pole palju uurimusi tehtud. Lundi ülikooli teadlased uurisid tätoveeringute ja lümfoomi vahelist seost.

Uues uuringus, mis avaldati eClinicalMedicine'is, viidatakse, et tätoveeringud võivad olla riskiteguriks lümfisüsteemi vähi ehk lümfoomi tekkimisel. Uurijad rõhutavad siiski, et teema vajab veel täiendavat uurimist, vahendab Lundi ülikool. 

«Me oleme tuvastanud lümfoomi diagnoosiga inimesi rahvastikuregistrite kaudu. Neid isikuid võrreldi samast soost ja vanusest kontrollrühmaga, kellel polnud lümfoomi. Uuringus osalejad vastasid elustiili küsimustikule, et teha kindlaks, kas neil on tätoveering või mitte,» selgitab uuringut juhtinud Lundi ülikooli uurija Christel Nielsen.

«Me juba teame, et kui tätoveeringu tint süstitakse nahka, tõlgendab keha seda kui midagi võõrast, mis ei tohiks seal olla, ja immuunsüsteem aktiveerub. Suur osa tindist transporditakse nahast ära lümfisõlmedesse, kus see ladestub.» Christel Nielsen

Kokku osales uuringus 11 905 inimest. Neist 2938 inimesel esines lümfoom vanuses 20–60. Nendest vastas küsimustikule 1398 inimest, samal ajal kui kontrollrühmas oli vastajaid 4193. Lümfoomidiagnoosi saanutest oli 21 protsenti tätoveeritud (289 isikut), samas kui kontrollgrupis oli tätoveerituid 18 protsenti (735 isikut).

«Pärast teiste oluliste tegurite arvesse võtmist, nagu suitsetamine ja vanus, leidsime, et tätoveeritud inimestel oli 21 protsenti suurem risk lümfoomi tekkeks. Oluline on meeles pidada, et lümfoom on haruldane haigus ja meie tulemused kehtivad grupitasandil. Tulemusi tuleb nüüd kinnitada ja edasi uurida teistes uuringutes ning selline uurimistöö käib,» ütleb Nielsen.

Nielseni uurimisrühma hüpotees oli enne uuringut, et tätoveeringu suurus mõjutab lümfoomiriski. Nad arvasid, et kogu keha tätoveering võib olla seotud suurema vähiriskiga võrreldes väikese liblikaga õlal. Üllatuslikult ei olnud tätoveeritud keha pindala oluline.

«Me ei tea veel, miks see nii oli. Võib vaid spekuleerida, et tätoveering, olenemata suurusest, tekitab kehas madala taseme põletiku, mis omakorda võib vallandada vähi. Pilt on seega keerulisem, kui esialgu arvasime.»

Enamik inimesi saab oma esimese tätoveeringu noores eas, mis tähendab, et nad puutuvad tätoveerimistindiga kokku suure osa oma elust. Sellegipoolest on uuringud tätoveeringute pikaajaliste tervisemõjude kohta alles pinnapealsed.

«Me juba teame, et kui tätoveeringu tint süstitakse nahka, tõlgendab keha seda kui midagi võõrast, mis ei tohiks seal olla, ja immuunsüsteem aktiveerub. Suur osa tindist transporditakse nahast ära lümfisõlmedesse, kus see ladestub,» selgitab Nielsen.

Uurimisrühm jätkab nüüd uuringuid, et selgitada, kas tätoveeringutel on seos teiste vähitüüpidega. Nad soovivad uurida ka teisi põletikulisi haigusi, et näha, kas neil on samuti tätoveeringutega seos.

«Inimesed tahavad tõenäoliselt jätkata oma identiteedi väljendamist tätoveeringute kaudu, seetõttu on väga oluline, et ühiskond saaks tagada selle ohutuse. Üksikisiku jaoks on hea teada, et tätoveeringud võivad mõjutada tervist ja et peaks pöörduma tervishoiuteenuse pakkuja poole, kui tekivad sümptomid, mis võivad olla seotud tätoveeringuga,» ütleb Nielsen.