/nginx/o/2024/05/27/16102139t1hdb54.jpg)
Weill Cornelli meditsiinikolledži juhtimisel tehtud uuring toob esile uusi tõendeid selle kohta, et enamik jämesoolevähkidest algab soole tüvirakkude kadumisest, isegi enne vähki põhjustavate geneetiliste muutuste ilmnemist. Ajakirjas Developmental Cell avaldatud tulemused kummutavad vana teooria soolevähi tekkimisest ja viitavad uutele võimalustele haiguse diagnoosimiseks enne selle väljakujunemist.
«Jämesoolevähk on väga heterogeenne, mis on aastaid raskendanud nende kasvajate klassifitseerimist ravi planeerimiseks,» ütles uuringut juhtinud dr Jorge Moscat. See heterogeensus, mis tähendab jämesoolekasvajate rakkude erinevaid omadusi erinevatel patsientidel ja ka samas kasvajas, teeb ravi eriti keeruliseks, vahendab Weill Cornelli meditsiinikolledž.
Jämesoolekasvajad võivad tekkida kahest erinevast vähieelsete polüüpide tüübist: tavapärased adenoomid ja sakilised adenoomid. On arvatud, et tavapärased adenoomid arenevad normaalsete tüvirakkude mutatsioonidest. Sakilised adenoomid on seotud teist tüüpi tüvirakkudega, millel on lootelised omadused.
«Me tahtsime määrata, kuidas need kaks teed tegelikult algavad ja kuidas arenevad, et paremini mõista nende heterogeensust vähi progresseerumisel,» ütles teine uuringu vanemautor dr Maria Diaz-Meco. See on eriti oluline sakiliste kasvajate puhul, mida arstid mõnikord algse lameda kuju tõttu ei märka, kuid mis võivad hiljem muutuda agressiivseteks vähivormideks.
Uurijad leidsid varem, et paljudel inimestel on jämesoolekasvajate puhul ebanormaalselt madal tase valke, mida nimetatakse ebatüüpilisteks proteiinkinaasideks (aPKC). Uus uuring vaatles, mis juhtub, kui aPKC geenid lülitatakse välja loomamudelites ja kultiveeritud soole organoidides.
Pärast aPKC geenide inaktiveerimist ilmnes mõlema kasvajate tüübi puhul soole tüvirakkude kadu.
Sakiliste adenoomide iseloomulikud tüvirakud ilmusid alles pärast seda, kui normaalsed tüvirakud surid.
Leiud viitavad ühtsele mudelile jämesoolevähi tekkes, kus kahjustus põhjustab aPKC valgu vähenemist, millele järgneb normaalsete tüvirakkude kadu. Ilma nende tüvirakkudeta tekivad muutused, mis võivad viia vähini.
«Kui me suudame paremini mõista, kuidas aPKC valgu avaldumist reguleeritakse, võime kontrollida ja ennetada kasvaja arengut ning paremini mõista kasvajate progresseerumist,» ütles dr Diaz-Meco. Meeskond uurib nüüd aPKC avaldumise mustreid inimkasvajates erinevatel etappidel, lootes arendada välja molekulaarsed testid, mida saaks kasutada kasvajate varasemaks avastamiseks, patsientide kasvajate klassifitseerimiseks ja paremate ravimeetodite väljatöötamiseks.
/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)