Lapsest täiskasvanuks: mis on ühiskonna roll tervemate kodanike kasvatamisel?

Lapsel on õigus kasvada keskkonnas, mis toetab tema tervist ja arengut parimal võimalikul moel. Lapsesõbraliku tervishoiu käsitluses on esmatähtis tervishoiutöötaja koostöö lapse ja lapsevanematega. Lapsi tuleb kuulata ja kuulda võtta.

Laste heaolu uurimisel võetakse üha enam arvesse laste endi seisukohti. Õiguskantsleri kantselei ja Lastekaitse Liidu eestvedamisel valmis eelmisel aastal laste raport ÜRO lapse õiguste komiteele, kus lapsed on välja toonud, et nad soovivad, et neid rohkem kuulataks ja nendega rohkem räägitaks.

«Lapsed ütlevad, et nad ei saa arsti või õe vastuvõtul alati aru, mida neile räägitakse. Seepärast on oluline, et tervishoiutöötaja suhtleks otse lapsega nii palju, kui lapse vanust ja küpsust arvestades on võimalik. Tervishoiutöötaja peaks veenduma, et laps räägitut mõistab. Samuti on oluline saada protseduurideks või raviks lapse nõusolek. Patsientide ja tervishoiutöötajate vahelise suhtlemise kvaliteedi parandamine on üks viiest eesmärgist, mida Euroopa Nõukogu tervisekirjaoskuse juhend esile tõstab,» ütleb õiguskantsleri kantselei laste ja noorte õiguste osakonna vanemnõunik Kristi Paron.

Oma elustiilis on vaja teha muudatusi laste nimel, mitte alles siis, kui endal on terviseprobleem käes. Marina Koroljova

ÜRO lapse õiguste konventsiooni järgi tuleb lapsi kaasata kõigi nende elu puudutavate küsimuste lahendamisse. Ka Eesti perekonnaseaduse järgi peavad vanemad arvestama, et lapse võime ja vajadus iseseisvalt tegutseda kasvab pidevalt ja lapsega tuleb tema elu puudutavad küsimused läbi arutada. «Lapsesõbraliku tervishoiu käsitlus tähendab, et tervishoiutöötaja, laps ja lapsevanem suhtlevad omavahel ja arvestavad sellega, et fookuses on laps – tema peab räägitut mõistma. Tervishoiutöötajal on oluline roll inimeste tervisekirjaoskuse parandamisel. Kui lapsi maast madalast kaasatakse ja antakse võimalus arsti või õe vastuvõtul küsida ning kaasa rääkida, siis kasvavad nendest vastutustundlikud täiskasvanud. Nad ei tule lihtsalt vastuvõtule vaikselt kuulama, vaid mõtlevad kaasa ja võtavad vastutuse oma tervise eest,» lisab Paron. «Kui vanem ei oska märgata, et laps peaks ka ise saama arutelus ja otsustamises osaleda, siis tervishoiutöötaja saab olla lapsevanema suunaja. Lapsega arutlemine teenib ka seda eesmärki, et lapsest kasvab vastutustundlik patsient, kes oskab teha kaalutletud otsuseid.»

Usalduslik suhe täiskasvanuga

Selleks et laps oma mõtteid, arvamusi ja seisukohti väljendaks, on lapse jaoks eeskätt oluline usalduslik suhe täiskasvanuga. «Alates sünnist kuni täiskasvanueani on lapse tugiisikuteks ideaalis ema ja isa, kelle poole saab laps igal ajal pöörduda. Teismeiga võib olla keerukam ja laps ei pruugi tahta oma muredest ema-isaga rääkida. Siis peaks vanem leidma lähedaste hulgast kellegi, kellega laps on valmis rääkima. Kui tugivõrgustikku ei ole, tulevad juba appi erinevad nõuandeliinid. Keegi peab olema alati kättesaadav, kes saab vajadusel lapsele abiks olla,» ütleb Tallinna Lastehaigla õendusjuht Marina Koroljova.

Tervishoiuasutusse saabub üldiselt laps koos vanemaga, kuid teatud juhtudel võib ta arsti vastuvõtule jõuda üksi, näiteks juhul, kui ei soovita vanemaid asjasse pühendada. Laste sõnul on tundlikeks teemadeks vaimne tervis ja seksuaaltervis. Kui noor ei soovi vanemaid kaasata ja pole nõus ka sellega, et tervishoiutöötaja ise lapsevanemaga vestleb, peab tervishoiutöötaja otsustama, kas laps on piisavalt küps, et iseseisvalt oma tervist puudutavaid otsuseid vastu võtta.

Õiguskantsleri kantselei eestvedamisel on koostöös mitme erialaseltsiga, sealhulgas Eesti Õdede Liiduga valminud lapspatsiendi kaalutlusvõime hindamise juhend. See abistab tervishoiutöötajaid noore kaalutlusvõime hindamisel. Kui tervishoiutöötaja hinnangul on noor kaalutlusvõimeline, saab ta ise anda teavitatud nõusoleku näiteks vajalikuks meditsiiniprotseduuriks,» selgitab Paron. Samas rõhutab Paron, et lastele on olulised head suhted vanemate ja lähedastega ning reeglina soovivad lapsed oma muredest peres rääkida.

Lapse õiguste ja vanemluse uuringust (Praxis, 2018) ilmneb, et üle poole lastest (58%) tahaks emaga rohkem koos aega veeta ja midagi toredat ette võtta, 10% lapsi tajus, et emal ei ole peaaegu kunagi tema jaoks aega, kui laps teda vajab, ning 13% lastest tunnevad samamoodi isa suhtes. Ka lastehaigla õendusjuht näeb, et lapsevanematel võiks laste jaoks rohkem aega olla. «Erinevate kriiside valguses on vanematel tööd ja muremõtteid rohkem ning lapsed võivad jääda oma mõtete ja tegudega omapäi. Mind rõõmustas, et koolis gümnasistidega vesteldes vastas siiski üle poole klassist, et räägivad vanematega oma päevast iga päev. Rõhutasin noortele, et ükskõik, mis mure on, tuleb alati seda vanematega jagada. Vanem soovib alati aidata ja oma lapsele parimat, isegi siis, kui esmapilgul emotsioonid võitu saavad,» ütleb Koroljova.

Vaimne tervis vajab tähelepanu

Eesti laste vaimne tervis on halvas seisus ja seda on teadvustatud riiklikult olulise probleemina. Noorte vaimse tervise probleemid pole väljakutse ainult Eestis, vaid Euroopas laiemalt. UNICEFi 2021. aasta andmetel kogeb vaimse tervise probleeme 10–19-aastaste noorte seas 16%, maailmas laiemalt aga 13%. Eesti noorte seas ilmneb viimase kümne aasta jooksul vaimse tervise probleemide selge tõus. Näiteks on suurenenud depressiivseid episoode kogenud 11–15-aastaste osatähtsus, suurim on see olnud 15-aastaste õpilaste seas.

Lastehaigla õendusjuht näeb vaimse tervise probleemide taga ebastabiilsemaks muutunud elukeskkonda. «Ühiskonna võngete tõttu tegelevad inimesed eeskätt iseenda vajadustega ning lastele jagub tähelepanu vähem. Vaimse tervise probleemid on tõusutrendis ja lapsed pole siin erand. Nad on stressis ja kannavad endas ühiskonna mõjusid. Stressiga toimetulemiseks tuleb ette koolikiusamist, suitsiidimõtteid, tarvitatakse alkoholi ja keelatud aineid – need viivad omakorda sõltuvusprobleemideni. Hiljutisest lastepsühhiaatri koolitusest jäi kõlama, et igas peres, kollektiivis, meeskonnas või sõpruskonnas võiks olla vähemalt üks inimene, kes oskab vaimse tervise muresid märgata ja tuge pakkuda. Näiteks vaimse tervise esmaabi leheküljelt esmaabi.peaasi.ee leiab koolitusvõimalusi abivajaduse märkamiseks ja esmaseks abistamiseks. Koolitusel võivad osaleda kõik soovijad ning teismeliste laste vanematele on see tasuta,» ütleb Koroljova.

Otepää tervisekeskuse pereõde Kaja Liivamägi toob vaimse tervise murekohana välja ka nutiseadmete ülemäärase kasutamise. Selle tõttu jäävad muud tegevused unarusse ning lapsed distantseeruvad nii vanematest kui ka eakaaslastest.

«Suured ja väikesed ekraanid saavad meie laste vaikivateks ja lahutamatuteks sõpradeks kahjuks üha varajasemas eas. Sealt saavad alguse ka erinevad vaimsed probleemid. Vanemate kaebuseks on, et lapsel on uinumisega raskusi ja ta ei maga hästi, laps on väsinud. Samuti on probleeme eakaaslaste ja perega suhtlemisel. Oma muredele otsitakse vastuseid netiavarustest ja paraku ka sotsiaalmeediast, kus võib kergelt sattuda info otsa, mis ei ole tõenduspõhine. See võib kasu asemel hoopis kahju teha, vaimse tervise mure korral on vaja professionaalset abi,» sõnab Liivamägi.

Ka lastehaigla õendusjuht näeb, et kui lapsed on palju nutiseadmes, suhtlevad nad vähem, on kinnisemad ja jagavad vähem oma mõtteid. «Nutiseadmete kasutamist aitavad piirata selged reeglid ning positiivne eeskuju. Samuti veedavad täiskasvanud palju aega nutiseadmes ja see elustiil kandub edasi ka lastele. Vaimsele tervisele mõjub hästi, kui päriselt koos lapsega mängida, suhelda ja värskes õhus viibida,» ütleb Koroljova. 2023. aasta inimarengu aruandes seisab: «Laste ja täiskasvanud pereliikmete heaolu toetavate peresuhete loomise ja hoidmise nimel tuleb teadlikult tegutseda nii individuaalsel, perekondlikul kui ka institutsionaalsel ja riiklikul tasandil.» Kuigi perevormid on aja jooksul mitmekesistunud, on laste heaolu ja vaimse tervise vaatest oluline pereliikmete omavaheliste suhete kvaliteet. Seetõttu tuleb peresuhetega teadlikult tegeleda.

Õendusjuhi sõnul oleks suur abi, kui iga perearsti juures oleks vaimse tervise õde. Praegu on nii palju vaimse tervisega kimpus olevaid noori. Vaimse tervise õde saaks noorele kiiremini abi pakkuda ning nii väheneks ka lastehaigla koormus. «Meie vaimse tervise keskusesse on praegu suur tung – lapsi on väga palju, osakonnad on kogu aeg täis ja kohti ei jätku. Kui vaimse tervise õdesid oleks rohkem, paraneks vaimse tervise abi kättesaadavus. Pikkade järjekordade tõttu võivad noorte probleemid süveneda ja lõpuks jõuavad nad arsti juurde raskemas seisus ning vajavad kauem aega selleks, et taastuda ja ravi saada,» selgitab Koroljova vaimse tervise õdede olulisust.

Suurt abivajadust näeb oma töös ka Lastefond. «Lapsi, kes saavad erinevaid teraapiad, on meil väga palju, neid ongi toetuse saajate lõikes kõige rohkem,» sõnab Lastefondi toetusjuht Eveli Ilves. On tähtis, et abi oleks järjepidev. «Selleks et ravi tulemust tooks, peab näiteks ratsutamisteraapias käima kord nädalas, kord kahe kuu jooksul on vähe. Mõju ei saa oodata mõne teraapiaseansi või ühe aastaga, seda tuleb hinnata kogu elukaare ulatuses. Meil on peresid, kes kasutavad neid teenuseid juba aastaid,» lisab ta.

Lastefond toetab üksnes teaduspõhiseid teraapiaid. «Mõnikord annab meile toetusvajadusest märku lapsevanem, vahel raviarst. Toetame vaid seda, mis on raviarstide poolt soovitatud, see tähendab, et iga toetuse puhul arutame vajaduse läbi raviarstiga,» lisab Ilves.

Tervishoiutöötaja vastutus

Tervishoiutöötaja võib olla ainuke inimene, kellel on võimalik märgata mõnda probleemi lapse elus. «Tervishoiutöötajal lasub lisaks meditsiiniabi andmisele ka märkamise vastutus, kui laps vajab mingil moel abi või tuge. Kui vastuvõtule tuleb laps ning tervishoiutöötajal on kahtlus, et pere ei tule toime või ei suuda vajalikku tervishoiuteenust lapsele tagada, tuleb sellele reageerida. Vahel on vaja vestelda lapsega individuaalselt, nii võib laps usaldada arstile midagi, mida vanematele pole usaldanud. Tuleb suhelda ka vanematega ning püüda ühiselt lahendust leida. Vajadusel tuleb teavitada kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajat ja tõsisematel juhtudel ka politseid. Suurtes haiglates on olemas ka oma sotsiaaltöötajad,» ütleb Paron.

«Näiteks on juhtumeid, kus öeldakse, et laps kukkus, aga röntgenpilt näitab midagi muud. Seejärel püüame vestelda ja abistada, kuid alati ei pruugi ka täiskasvanu ausalt öelda, mis tegelikult juhtus. Need on keerulised olukorrad, kuid meie eesmärk on alati laste eest seista ja vajadusel kaasame teisi spetsialiste,» lisab Koroljova.

«On väga tähtis, et tervishoiutöötaja märkaks, kui lapsel on keeruline tervise teemadel vanematega rääkida. Näiteks kui naistearsti vastuvõtul on tütarlaps ärev ja ütleb, et ei julge oma muret vanemaga jagada, saab arst pakkuda, et laps ja vanem tuleksid järgmisel korral koos ja ta selgitab teemat vanemale ise või annab noorele juhiseid, kuidas mingist teemast vanemaga vestelda,» lisab Paron.

Kogemused kujundavad suhtumise kogu eluks

Lapse esimesed kogemused tervishoiusektoris on määrava tähtsusega kogu eluks. «Ka väikelaps tuleb nõusse saada ükskõik mis protseduuriks. Vägisi ravimine ei ole aktsepteeritav praktika. Mõistagi tuleb ette eriolukordi, kui seis on kriitiline ja peab kiirelt tegutsema, aga ka Euroopa Pediaatrite Ühing on rõhutanud, et kui on protseduurid, mida saab edasi lükata, siis tuleb teha tööd selle nimel, et lapsele selgitada protseduuri vajalikkust ja ta nõusse saada. Arstide praktika kinnitab, et reeglina on lapsi võimalik veenda protseduuride ja ravi vajalikkuses. Vahel on abi mängulisest lähenemisest. Näiteks Inglismaa spetsialistid on rääkinud, kuidas keerulistes olukordades, kus on vaja teha valusaid protseduure, kasutatakse mänguterapeudi abi, kes maandab lapse hirme,» ütleb Paron.

Uuringud on näidanud, et kui lapsepõlves on olnud traumaatiline kogemus tervishoius, last pole kuulda võetud või on midagi vägisi tehtud, kujuneb sellest inimese suhtumine tervishoiusüsteemi kogu eluks.

Eeskuju on harjumuste alustala

Lapsed saavad harjumused ja tõekspidamised kaasa kodust vanematelt. «Lapsi on vaja kaasata kodustesse toimingutesse, vabal ajal tegeleda regulaarselt aktiivse liikumisega, miks mitte teha koos süüa või vähemalt süüa ühise laua taga. Oma elustiilis on vaja teha muudatusi laste nimel, mitte alles siis, kui endal on terviseprobleem käes,» selgitab Koroljova. Ta lisab, et teadlikkust on vaja kasvatada emapiimaga, see on kõige lihtsam variant.

«Pereõena näen väga palju tublisid ja eeskujulikke peresid ja lapsi. Ei saa öelda, et kõik on pahasti. Nõutuks teeb aga põhjendamatu keeldumine vaktsineerimistest – valdavalt vastab lapsevanem, et see on nende otsus ja seda ei pea põhjendama või et selle kohta ollakse nii palju lugenud. Pereõena seda kuulates jääb paraku mõistetamatuks, millele otsused tuginevad ja milliseid allikaid loetakse. Võib arvata, et teadusartiklid jäävad siin sotsiaalmeediale alla,» ütleb Liivamägi. «Pereõed saavad noori vanemaid sõbralikult nügida õiges suunas ja soovitada info otsimist teaduspõhistest allikatest.»

Koroljova jaoks on eeskuju kõige tähtsam. «Ma ei väsi kordamast, et laste kasvatamisel on kõige tähtsam positiivne eeskuju. Kui vanem ise eeskuju ei näita, on väga raske sundida lapsi midagi tegema. Lapsi tuleb motiveerida ja äratada neis huvi. Minu ajal olid kehalise kasvatuse tunnid üpris igavad. Võiks olla rohkem huvitavaid mänge, mis lapsi kaasavad. Lihtsalt staadioniringide jooksmine ei pruugi kõigile sobida,» lisab Koroljova.

Ka Paron rõhutab, et lapse õiguste ja heaolu tagamise eest vastutab eelkõige lapsevanem. «Seega on oluline, et vanem toetaks last oma eeskujuga vastutustundlike ja teadlike valikute tegemisel. Seadus näeb ette, et vanem või last kasvatav isik arutab lapsega tema hooldus- ja kasvatusküsimusi, arvestades lapse vanust ja arengutaset, ning selgitab lapsele, kuidas ta saab oma tervist hoida, et vähendada ja ennetada ohte,» ütleb Paron.

Spetsialiste on liiga vähe

Lastefond toob välja, et nii nagu räägitakse õdede puudusest, on täpselt samamoodi puudu kõikvõimalikke spetsialiste – alates vaimse tervise õdedest ja psühhiaatritest, lõpetades erinevate terapeutidega. Lisaks spetsialistide puudusele tekitab probleeme see, kuidas perekond spetsialisti abi endale võimaldada saab. «Ilmselt paljud vanemad teavad, kui raske on pääseda logopeedi juurde, kui kallis see teenus on ja kui vähe see on rahastatud. Psühhiaatri vastuvõtt võib eratervishoius maksta 270 eurot ja ühest korrast ilmselgelt ei piisa. Paraku pole järjepidevalt selliste summade väljakäimine jõukohane väga paljudele peredele. Hind alla ka ei tule, sest ka selle summa eest ei ole piisavalt aegu, et teenuseni pääseda,» ütleb Lastefondi strateegiajuht Siiri Ottender-Paasma.

Lastefondi põhiline fookus on harvikhaigustega lastele vajaliku ravi võimaldamine, kuid nad mõtlevad tõsiselt ka sellele, kas ja kuidas oleks neil võimalik panustada vaimse tervise abi kättesaadavuse parandamisse. «See valdkond on praegu väga suures kriisis. Meieni on jõudnud palju psühholoogilise abi palveid. Kui lapsel avastatakse harvikhaigus, siis Lastefond rahastab seda, et vanemad saaksid kohe ka psühholoogilist abi. Seal ei ole aega oodata kaks kuud või enam, abi on vaja kohe,» lisab Paasma.

Ka lapsed ise on ÜRO lapse õiguste komiteele esitatud raportis välja toonud, et psühholooge ja tugiteenuseid pole koolides piisavalt. Positiivsena on nad nimetanud, et koolis on olemas kooliõde. Samas tunnistasid lapsed, et mitte alati ei pääse nad piisavalt kiiresti kooliõe vastuvõtule. Ka lastehaigla õendusjuht märkis, et koolis peaks olema rohkem tugipersonali. Nii julgeksid lapsed rohkem nende poole oma muredega pöörduda.

Õiguskantsleri 2021–2022 aasta ülevaates on välja toodud, et riik peab hoolitsema selle eest, et laste elukeskkond oleks tervislik ja ohutu. Nii on võimalik vältida haigestumist, vigastuste teket ja surma. Samas ei saa riik, arstid ega keegi teine tagada head tervist inimesele, kes ise oma tervise eest ei hoolitse – oma tervist peavad hoidma nii lapsed kui ka täiskasvanud.

Artikkel on ilmunud Eesti õdede liidu ajakirjas Eesti Õde.

Kui sul on mure või vajad abi, siis võta ühendust:

• 116 111 – ööpäevaringne lasteabi
• 116 123 – ööpäevaringne hingehoid
• 655 8088 (655 5688 vene keeles) – eluliin iga päev kell 19.00–07.00

Ööpäevaringne psühhiaatriakliiniku valvetuba

• 617 2650 Tallinnas, Paldiski mnt 52
• 73 18 764 Tartus, Raja tn 31
• 51 60 379 Pärnus, Ristiku tn 1
• 43 54 255 Viljandis, Jämejala, Pargi tee 6

Ööpäevaringne erakorralise meditsiini osakond

• 33 11 074 Ahtmes, Ahtme mnt 95
• 35 71 795 Narvas, Haigla 1

58 545 498 – lastemaja telefon E–R kell 8.30–17.00

16 662 – ööpäevaringne mürgistuste info

Peaasi.ee

Õiguskantsler.ee – infomaterjalid lapsele, täiskasvanule ja tervishoiutöötajale