5 soovitust, mida jälgida koolieeliku hammaste puhul

Dr Liis-Eleen Kalmer patsiendiga Foto: Erakogu

Laste hammaste tervise eest seismine ja normaalne hambumuse areng on miski, mida me kõik väärtustame. Teadmine, et hambaid tuleb hoida juba noores eas, on tänu hambaarstide Suukooli projektile levimas laiemalt kui kunagi varem, ja see teeb arstide südamed soojaks, kirjutab ortodont Liis-Eleen Kalmer, kes on ka Tartu Ülikooli hambaarsti ja ortodontia eriala õppejõud.

Kuigi üldjoontes teatakse, et esimene hambaarstikülastus võiks toimuda lapse esimese hamba lõikudes, jääb aga hambumuse hindamise ajastamine ebamäärasemaks. Esialgu võib näida, et koolieelikute vanematel ei ole vajadust noores eas väikelapse hambumuse üle muret tunda ning potentsiaalselt võimalik ortodontiline ravi tundub mägede taga, siis alati see nii ei ole. Hiljutine laste hammaste tervise uuring näitab, et väga suur või suur ravivajadus on erinevas vanusevahemikus 3-15 protsendil elanikkonnast. Mõõdukas ravivajadus jääb 9-19 protsendi vahemikku.

Ortodontilise ravi vajadus eri vanuserühmades IOTNi indeksi dentaalse komponendi alusel (%). Foto: Liis-Eleen Kalmer

See aga ei tähenda, et kolmeaastase lapsega tuleks kohe ortodondi juurde kiirustada breketravi saama. Hambumuse normaalne areng ja kõrvalekalleteta kujunemine on miski, mille jälgimisel osalevad mitmed spetsialistid – oluline roll on nii hambaarstil kui ka perearstil, erialaspetsiifiliste teadmistega logopeedil, müofunktsionaalsel terapeudil ja kõrva-nina-kurguarstil. Neil eelloetletud spetsialistidel on suur roll elu jooksul omandatavate anomaaliate ennetamisel.

Põhjaliku ennetustööga ja õigeaegse suunamisega suudetakse olulisel määral keerukat ortodontilist ravi ennetada või lühendada. Teadlased on välja selgitanud, et õigeaegse ennetustööga on võimalik 15-20 protsendil juhtudest ortodontilist ravi vältida. Ka Soomes tehtud uuringutes on leitud, et varajane sekkumine vähendab hiljem ravikulusid.

Olulisi tegevusi saab planeerida etappide kaupa. Näiteks lapse sünnist kuni esimeste jäävhammaste lõikumiseni on oluline roll järgnevatel:

• Õige toitmisviis – vastsündinud lapsel on alalõug ülalõuast ligikaudu 15 millimeetrit tagapool. Imetamise ajal saab alalõug funktsionaalse koormuse, mis aitab lõual õiges ulatuses kasvada. Nii on rinnaga toitmisel oluline roll, mida pudelist toitmise korral ei ole. Probleemideks on näiteks pudeli asetamine padjale või pudeli raskuse jätmine lõuale, mis võib tekitada arenguhäireid. Probleemide esinemise korral tasub kindlasti konsulteerida imetamisnõustajaga.
• Üldhaiguste vältimine – sagedased külmetushaigused, millega kaasnevad nohu, kurgumandlite suurenemine, adenoidi suurenemine, mõjutavad palju lapse üldist krapsakust kui ka hambakaarte arengut. Kinnise ninaga laps hingab suu kaudu, mis võib jätkuda ka pärast adenoidi eemaldamist, sest sellest on kujunenud välja harjumus. Avatud suu aga mõjutab näopiirkonna lihaste tasakaalu ning takistab lõualuude normaalset arengut. Hoides lapse tervena, saab vältida ka vale hingamismustri kujunemist.
• Kahjulike harjumuste kõrvaldamine – harjumusi võib tinglikult jaotada kolmeks: imemisharjumused, funktsioonianomaaliad, rühihäired. Esimese alla käivad nii harjumus imeda sõrmi, huuli, põski, esemeid (nt lutt, tekk, riideeseme krae) kui ka keelt. Funktsioonianomaaliateks loeme juba eelpool toodud suuhingamist, vale neelamismustrit, kui keel toetub hammastele, aga ka häirunud mälumist. Neil kõigil on võimekus põhjustada lõualuudes kasvu häirumist ning normaalse hambumuse arengu pärssimist. Imemisharjumuse võõrutamisel on abiks tihe mähkimine, spetsiaalsed kindad, plaastrid, lakid, aga oluline roll on ka lapse tähelepanu kõrvale suunamisel toredate tegevustega. Lutist võõrutamine peaks toimuma hiljemalt lapse teiseks eluaastaks, et see hambumuse arengule negatiivset mõju ei avaldaks. Funktsioonianomaaliate osas tuleb appi taaskord arstidest meeskond – kurgu-nina-kõrvaarst, et selgitada välja ninahingamistakistuse põhjus, ja müofunktsionaalne terapeut. Just müofunktsionaalse terapeudi koostatud harjutuskava usin järgimine aitab harjumusest võõrduda.
• Keelekida hindamine ja korrigeerimine – kui keele liikumine on lühikese keelekida tõttu piiratud, võib kujuneda häire hambakaare kujus, hambumuses kui ka kõnedefektid, näiteks r hääliku hääldalmisel. Kui imetamine on raskendatud, esineb kõnedefekt, keele piiratud liikuvus, siis on vajalik keelekida vabastada ning täita harjutuskava liigse armkoe tekkimise vältimiseks.
• Hea suuhügieeni hoidmine, piimahammaste ravi – lapsevanema ülesandeks on toetada ja aidata oma lapsel head suuhügieenivõtted selgeks õppida. Koolieeliku hambapesu kvaliteeti tuleb lapsevanemal kontrollida ja üle pesta, sest alles 6-8aastasel lapsel on käeline osavus ja ruumiline mõtlemine piisavalt hästi arenenud, et kõik hambad hästi puhtaks pesta. Piimahammaste tervena hoidmine ja vajadusel ravimine on suure tähtsusega jäävhammaste tulekuks ja hambakaares ruumi hoidmiseks.

Ortodondi esimene konsultatsioon võiks aset leida ortodontilise probleemi esinemise korral ligikaudu seitsmendal eluaastal. Siis, kui lapsel on hea koostöövõime, eelduseks olev ennetustöö kodus tehtud, suuhügieen hea ja ravimist vajavad hambad ravitud, saab ortodont oma teadmiste ja oskustega appi tulla. Muudel juhtudel alustame ikka ennetus- ja valdkonnavälistest ravitegevustest, sest hea tulemuse jaoks peab olema hea vundament paigas.

Loe veel: Suukool, Eesti Ortodontide Selts, Tervisekassa: laste tervise jälgimine.

Lapsevanemal oluline roll

Kuigi esialgu näib, et väikelaste vanematel ei ole vajadust noores eas tegelase hambumuse üle muret tunda ning potentsiaalselt võimalik ortodontiline ravi tundub mägede taga, siis tegelikkuses pole tegemist üldse mitte nii haruldase probleemiga. Paljud noorukid läbivad enne täiskasvanuks saamist ortodontilise ravi, mille raviarve võib ulatuda tuhandetesse eurodesse. Väga arenenud ja keerulise probleemi puhul tuleb maksmisel appi Tervisekassa, kuid tihti tuleb see patsientidel kinni maksta oma enda võimalustest.

Põhja-Iirimaal tehtud uuringus selgus, et 33 protsenti 9-11 aastastest vajasid ortodontilist sekkumist, kuid vaid 20 protsenti neist nõustus ravi ette võtma. Nende jaoks, kes juba selles eas võtsid ette ortodontilise sekkumise, oli saadud tulemus edukas ning edasise ravi vajadus vähenes märkimisväärselt.

Ühelt poolt on oluline roll ennetustöös mängida hambaarstidel. Nad kohtuvad vastuvõttudel palju suuremal hulgal patsientidega kui ortodondid ning seda palju nooremas eas. Seega on ühest küljest hambaarsti ülesandeks juba varajases eas tuvastada õigeaegselt probleeme hambumuse kujunemisel näo- ja lõualuude arengu käigus.

Teine osa ennetustööst on aga kanda just lapsevanemal, mille osas saab hakata vajalikke samme võtma juba väga varajases eas. Mis on need sammud, mida saavad lapsevanemad ette võtta?

1. Märka, kuidas laps hingab. Kui näed, et mudilane hingab läbi suu, lapse suu on puhkeolekus avatud või tabad öösel ta norskamast või nohisemast, tasub lapsele paluda suunamist nina-kõrva-kurgu arstile. 
2. 3-5 aastase lapse puhul tuleb tähelepanu pöörata kahjulikele harjumustele. Näiteks võib veel laps ikka pöialt või asju imeda, lutti kasutada. Samuti on ohumärgiks valed toitumisharjumused nagu liiga pehme dieet. Söömisel peab kasutama nii vasaku kui ka parema poole hambaid. Kui toidu närimisel kasutatakse vaid üht suupoolt ei arene näo pooled sümmeetriliselt. Vajalik on kõrvaldada põhjus, miks on üks näopool nõrk. Peale põhjuse kõrvaldamist (näiteks hammaste parandamine) tuleb treenida nõrgemat näopoolt. Koolimineku ajaks peaks kõik need halvad harjumused välja juurutama.
3. Laps (vanuses 5-6) peaks hääldama kõiki häälikuid õigesti. Kui märkad aga, et laps seda ei tee, võib asi olla keelekidas. Selle kontrollimiseks tuleks pöörduda hambaarsti poole, kes võib lapse suunata müofunktsionaalsesse teraapiasse või isegi kida lõikusele. Kui aga keelekida on vaba, kuid sellegipoolest esineb kõnehäire, tuleb lapsega pöörduda logopeedi poole.
4. Noore koolilapse (6-8-aastaselt) puhul tuleks pilk heita tema näo sümmeetriale. Kui nägu ei ole sümmeetrias, võib juhtuda, et suus esineb hambumusanomaalia ehk samanimelised hambad vahetuvad erijärjekorras ning tekitavad suus asümmeetriat. Samanimelised hambad võiksid vahetuda umbes 6-kuulise vahega.