Teadlased tuvastasid veel ühe vähi tekke põhjuse

Mis on maksavähi sümptomid? Foto: Shutterstock

Kuigi iga teine inimene haigestub elu jooksul mõnda vähivormi, on selle haiguse kohta endiselt palju teadmata. Jätkuv teadustöö aitab vähktõve bioloogiat paremini mõista. Hiljutine avastus võib isegi muuta arusaama sellest, kuidas vähid tekivad, kirjutab vähiuurija Francesco Crea ajakirjas The Conversation.

Klassikalise vähi tekke teooria kohaselt on DNA mutatsioonid peamine põhjus, miks normaalsed rakud muutuvad vähirakkudeks.

On teada, et vananemine ja teatud elustiil ning keskkonnategurid (näiteks suitsetamine ja UV-kiirgus) põhjustavad rakkudes juhuslikke DNA mutatsioone. Enamik geneetilisi muutusi põhjustavad rakusurma või ei oma tagajärgi. Siiski soodustavad mõned mutatsioonid rakkude ellujäämist. Kui ühes rakus toimub piisaval hulgal «elu pikendavaid» DNA mutatsioone, muutub see rakk praktiliselt surematuks ja hakkab kontrollimatult paljunema, tekitades vähi. Seda teooriat on kinnitanud ulatuslikud eksperimentaalsed tõendid.

Kuid see teooria omistab pöördumatutele DNA mutatsioonidele suure tähtsuse. Seega, kui vähk on põhjustatud ainult geneetilistest mutatsioonidest, võib meie võime vähirakke tappa olla piiratud.

On ka teisi teooriaid, kuidas vähk alguse saab. Kui need teooriad kehtivad, võiks välja töötada uusi viise vähktõve ennetamiseks ja raviks.

Üht neist uutest teooriatest testisid teadlased hiljutises ajakirjas Nature avaldatud uuringus. Uuring viidi läbi puuviljakärbestel (kes jagavad 75 protsenti inimeste haigustega seotud geenidest). Teadlased uurisid, kas vähki võivad põhjustada epigeneetilised muutused – pöörduvad «märgid», mis lisatakse genoomile geenide sisse- ja väljalülitamiseks.

Geneetika ja epigeneetika kõlavad sarnaselt, kuid tähistavad kahte väga erinevat protsessi. Võrdluseks võib öelda, et DNA on nagu raamat, mis sisaldab osa teabest, mida on vaja elusorganismi loomiseks. Iga geen oleks selles raamatus lause ekvivalent. Geneetiline mutatsioon tähendaks seda, et kriipsutad pliiatsiga lause maha või muudad seda. Kui see on tehtud, ei saa seda tagasi võtta.

Epigeneetilised märgid on peenemad muudatused – nagu lause allajoonimine pliiatsiga või järjehoidja kasutamine teatud lehekülje kiireks leidmiseks. Need muudatused saavutatakse väikeste molekulide lisamisega DNA-le või sealt eemaldamisega, või DNA-ga tihedalt seotud valkudele. Seega on epigeneetilised muutused pöörduvad, kuid võivad avaldada suurt mõju sellele, kuidas rakud DNA-d «loevad».

Epigeneetilised märgid on olulised geenide sisse- ja väljalülitamiseks arengu käigus. Epigeneetilised märgid loovad ka silla väliskeskkonna ja geenide vahel. Näiteks võimaldab geenide epigeneetiline regulatsioon loomadel kohaneda muutuvate aastaaegadega.

Pikka aega peeti epigeneetilisi märke liiga lühiajalisteks, et tegelikult põhjustada vähki. Kuid Francesco Crea uurimisrühma ja paljude teiste varasem teadustöö on näidanud, et vähirakkudes koguneb mitmeid epigeneetilisi muutusi – ja need muutused võivad soodustada vähirakkude ellujäämist sama tõhusalt kui DNA mutatsioonid. See viitab sellele, et vähk areneb nii geneetiliste kui ka epigeneetiliste muutuste kogunemise kaudu.

Varasemates uuringutes pole Crea sõnul olnud siiski piisavalt tõendeid, et näidata, et epigeneetilised muutused võiksid vähki põhjustada ilma DNA mutatsioonideta. Hiljutine Nature'i veergudel ilmunud uuring näitas esmakordselt, et ajutine epigeneetiliste märkide muutus – isegi ilma DNA mutatsioonita – on piisav vähi põhjustamiseks.

Vähiravi võib muutuda

See pole mitte ainult teaduslikult põnev tulemus, vaid ka tõend, mis võib muuta arusaama teatud vähivormide ravist – eriti kui neid tulemusi kinnitavad tulevased uuringud.

Kui epigeneetilised muutused aitavad kaasa vähi arengule, võiksid teadlased välja töötada epigeneetilised ravimeetodid. Paljud teadlased ja farmaatsiaettevõtted on selle kallal töötanud viimased aastakümned.

Need ravimeetodid muudaksid vähirakke, muutes pöörduvate epigeneetiliste märkide jaotust. See võimaldaks taastada rakkude normaalse toimimise, peatades seega nende kontrollimatu paljunemise.

Mõned neist uutest epigeneetilistest ravimitest on nüüd mõnes riigis heaks kiidetud verevähi ja sarkoomide raviks. Teised epigeneetilised ravimid on kliiniliste katsete faasis kõige levinumate vähivormide, sealhulgas rinna- ja eesnäärmevähi raviks.

Epigeneetilisel vähiteoorial on ka tähtsus vähi avastamisel. Vähirakkudest vabanevad ebanormaalsete epigeneetiliste märkide jäljed ja neid võib leida vähihaigete veres. Seetõttu on Crea ja ta kolleegid kirjeldanud vereanalüüsi, mis suudab tuvastada epigeneetilisi märke väikesest kogusest verest. Kuna vähktõvega patsientide veres leidub ka DNA mutatsioone, võiks geneetiliste ja epigeneetiliste testide kombineerimine muuta vähi avastamise veelgi täpsemaks.

Epigeneetilisi ravimeetodeid saab kombineerida ka traditsiooniliste vähiravimeetoditega – nagu kirurgia või kiiritusravi, mis on paljudel juhtudel väga tõhusad.

Crea meeskond on samuti välja pakkunud, et epigeneetilisi ravimeid ja teste võiks potentsiaalselt kasutada paremate, täpsemate ravimeetodite väljatöötamiseks, mis on optimeeritud iga patsiendi jaoks – kuigi see tehnoloogia on endiselt kaugel.

Ehkki epigeneetiline vähiteooria selgitab olulisi aspekte selle kohta, kuidas haigus progresseerub, ei tähenda see, et klassikaline vähiteooria oleks vale. Uus teooria rikastab arusaama keerulisest nähtusest, tuletades meelde, et vähi kohta on veel palju õppida.