Pikaealiste elu- ja verepilt hakkab selgeks saama – kas oled nende hulgas?

PM Tervis
Copy
Mis on pikaealisuse saladus?
Mis on pikaealisuse saladus? Foto: Shutterstock

Sajandivanuste inimeste arvu kasv ja pikaealisuse saladused on avalikuks saamas. Sajandivanused, keda kunagi peeti haruldaseks, on nüüd muutumas tavalisemaks. Tegelikult on nad maailma rahvastiku kõige kiiremini kasvav demograafiline grupp, kelle arv on alates 1970. aastatest ligikaudu iga kümne aastaga kahekordistunud, kirjutab Karolinska instituudi epidemioloogiaprofessor Karin Modig ajakirjas The Conversation.

Küsimus, kui kaua inimesed võivad elada ja mis määrab pika ja tervisliku elu, on alati huvi pakkunud. Platon ja Aristoteles arutlesid ja kirjutasid vananemisprotsessist juba üle 2300 aasta tagasi.

Püüdlus mõista erakordse pikaealisuse saladusi pole lihtne. See hõlmab geneetilise eelsoodumuse ja elustiilitegurite keerulise koosmõju lahtiharutamist.

Modigi meeskonna hiljutine uuring, mis avaldati ajakirjas GeroScience, on aga paljastanud mõned ühised biomarkerid, sealhulgas kolesterooli ja glükoosi tasemed inimestel, kes elavad üle 90 aasta.

Huvitavad leiud biomarkerite kohta

Üheksakümneaastased ja sajandivanused on teadlastele alati suurt huvi pakkunud, kuna nad võivad aidata mõista, kuidas kauem elada ja võib-olla ka parema tervise juures vananeda. Seni on sajandivanuste uuringud sageli olnud väikesemahulised ja keskendunud valitud rühmale, näiteks välistades hooldekodudes elavaid eakaid.

Uus uuring on seni suurim, mis võrdleb kogu elu jooksul mõõdetud biomarkerite profiile erakordselt pikalt elavate inimeste (üle 100 aasta) ja nende eakaaslaste vahel, kes nii kaua ei elanud. 

Uurimus hõlmas andmeid 44 000 rootslase kohta, kes läbisid tervisekontrolli vanuses 64–99 aastat – nad olid AMORIS kohordiks kutsutava grupi näidiseks.

Neid osalejaid jälgiti Rootsi registriandmete kaudu kuni 35 aastat. Nendest inimestest elas 1224 ehk 2,7 protsenti 100-aastaseks. Valdav enamus (85 protsenti) sajandivanustest olid naised.

Uuriti ka 12 verest lähtuvat biomarkerit, mis on seotud põletiku, ainevahetuse, maksa ja neerude funktsiooni, samuti võimaliku alatoitumise ja aneemia riskiga. Kõiki neid on varasemates uuringutes seostatud vananemise või suremusega.

Põletikuga seotud biomarker oli kusihape – jääkprodukt kehas, mis tekib teatud toitude seedimisel.

Vaadeldud markerid, mis olid seotud ainevahetuse seisundi ja funktsiooniga, hõlmasid üldkolesterooli ja glükoosi ning maksa funktsiooniga seotud markereid, nagu alaniinaminotransferaasi (Alat), aspartaataminotransferaasi (Asat), albumiini, gamma-glutamüültransferaasi (GGT), aluselist fosfataasi (Alp) ja laktaatdehüdrogenaasi (LD).

Samuti uuriti kreatiniini, mis on seotud neerufunktsiooniga, ja rauda ning raua üldseondumisvõimet (TIBC), mis on seotud aneemiaga. Lõpuks uuriti ka albumiini, mis on toitumisega seotud biomarker.

Uuringu tulemused

Selgus, et üldiselt oli neil, kes elasid oma sajanda sünnipäevani, madalam glükoosi, kreatiniini ja kusihappe tase alates kuuekümnendatest eluaastatest. Kuigi mediaanväärtused ei erinenud oluliselt sajandivanuste ja mitte-sajandivanuste seas enamiku biomarkerite puhul, ei leitud sajandivanustel peaaegu kunagi väga kõrgeid või madalaid väärtusi.

Näiteks väga vähestel sajandivanustel oli glükoosi tase elu varasematel aastatel üle 6,5 mmol/l või kreatiniini tase üle 125 µmol/l.

Paljude biomarkerite puhul olid nii sajandivanustel kui ka mitte-sajandivanustel väärtused väljaspool kliinilises mõttes normaalset vahemikku. Tõenäoliselt on see tingitud sellest, et need väärtused on seatud nooremale ja tervemale populatsioonile.

Uurides, millised biomarkerid olid seotud sajandivanuseks saamise tõenäosusega, leiti, et 12 biomarkerist kõik peale kahe (alat ja albumiin) olid seoses sajandivanuseks saamise tõenäosusega. Seda isegi pärast vanuse, soo ja haiguskoormuse arvestamist.

Inimestel, kellel oli madalaim üldkolesterooli ja raua tase, oli väiksem võimalus sajandivanuseks saada, võrreldes nendega, kellel oli kõrgem tase. Samal ajal vähendasid kõrgem glükoosi, kreatiniini, kusihappe ja maksa funktsiooni markerite tase sajandivanuseks saamise tõenäosust.

Absoluutarvudes olid erinevused mõne biomarkeri puhul küllaltki väikesed, samas kui teiste puhul olid erinevused mõnevõrra suuremad.

Näiteks kusihappe puhul oli absoluutne erinevus 2,5 protsendipunkti. See tähendab, et madalaima kusihappe tasemega grupis oli neljaprotsendine võimalus sajandivanuseks saada, samas kui kõrgeima kusihappe tasemega grupis sai 100-aastaseks ainult 1,5 protsenti.

Kuigi avastatud erinevused olid üldiselt üsna väikesed, viitavad need võimalikule seosele ainevahetuse tervise, toitumise ja erakordse pikaealisuse vahel.

Uuring ei võimalda siiski teha järeldusi, millised elustiilitegurid või geenid on biomarkerite väärtuste eest vastutavad.

Siiski on mõistlik arvata, et sellised tegurid, nagu toitumine ja alkoholi tarbimine, mängivad siinjuures rolli. Neerude ja maksa väärtuste, samuti glükoosi ja kusihappe jälgimine vananedes pole tõenäoliselt halb mõte.

Tõenäoliselt mängib mingil hetkel rolli ka juhus. Kuid asjaolu, et biomarkerite erinevusi võib täheldada kaua enne surma, viitab sellele, et ka geenid ja elustiil võivad rolli mängida.

Märksõnad

Tagasi üles