Jaaniõhtu on ka vereimejate pidu

Võsapuuk Ixodes ricinus pärast elumuutvat einet. Põlismaisena esineb Eestis lisaks veel ka laanepuuki, kuid kahtlustatakse ka eksootilisemate liikide saabumist. Foto: Shutterstock

Jaaniajal kogunevad inimesed aedadesse, uitavad kõrgendatud meeleolus kõrges rohus ja otsivad sõnajalaõit. Tõenäolisem on aga leida puugid, parmud ja sääsed, kellest osa võib kanda edasi ka ohtlikke ja haruldasi haigusi: näiteks tulareemiat või südame usstõbe, mis hakanud kimbutama Eestimaa koeri.

Tallinlanna Anu (nimi muudetud) talitas mullu juulis oma Loode-Eesti suvemajas. Diivanipatju sättides tundis ta ühtäkki sääres valu. Anu imestas, mismoodi kangas küll nii kare olla võib.

Järgmisel päeval ärkas Anu peavaluga ja ülejärgmise õhtuks olid juba platsis väsimus, vappekülm ja palavik. «Kuna vereanalüüsi põletikunäit oli ülikõrge, sain raviks antibiootikumid. Mul oli ka kuiv köha ja raviti eeskätt võimalikku bronhiiti,» räägib Anu, kelle sõnul läks esimese kuuri lõpuks enesetunne paremaks. Kuid «kriimustatud» jalale oli tekkinud sügav põletikuline haav, selle keskmes kaks hammustusetäppi.

Taas määrati uued antibiootikumid. «Selle ravi keskel hakkasid jalgadele tekkima kummalised punetavad kuumavad muhud. Hammustatud jala ülaossa tekkis üleöö väga valuline paistetus. Pöördusin EMOsse, kust sain diagnoosi – tundmatu putuka hammustuse tagajärjel tekkinud bakternakkus – ja kolmandad antibiootikumid, sest põletikunäit oli endiselt väga kõrge. Muhke aga tekkis aina juurde,» meenutab Anu.

Eestis esineb tulareemiat ehk jänesekatku väga harva (peamiselt Loode-Eestis), kuid Anu palvel tehti talle siiski tulareemia antikehade suhtes vereproov. See osutus ka positiivseks. Kuu aega hiljem oli naine potentsiaalselt eluohtlikust tõvest õnneks tervenenud.