Insuldi tekkimise riski võib oluliselt suurendada üllatav tegur

PM Tervis
Copy
Üksildus võib tappa.
Üksildus võib tappa. Foto: Shutterstock

Harvardi T.H. Chani rahvatervise kooli uue uuringu kohaselt võib pidev üksildus märkimisväärselt suurendada vanemas eas insuldiriski.

«Üksildust peetakse üha enam suureks rahvatervise probleemiks. Meie tulemused rõhutavad veelgi, miks see nii on,» ütles uuringut juhtinud Yenee Soh, sotsiaal- ja käitumisteaduste osakonna teadur Harvardi pressiteates. «Meie uuring viitab sellele, et eriti krooniline üksildus võib mängida olulist rolli insuldi esinemissageduses, mis on juba üks juhtivaid pikaajalise puude ja suremuse põhjustajaid kogu maailmas.» Uuring avaldati ajakirjas eClinicalMedicine.

Varasemad uuringud on seostanud üksildust suurema südame-veresoonkonnahaiguste riskiga, kuid vähesed on uurinud selle mõju insuldiriskile. Uus uuring on üks esimesi, mis uurib üksildustunde muutuste ja insuldiriski seost aja jooksul.

Kasutati tervise- ja pensioniuuringu andmeid aastatest 2006–2018. Teadlased hindasid seoseid tajutud üksilduses ja insuldi esinemise vahel aja jooksul. Aastatel 2006–2008 vastasid 12 161 osalejat – kõik üle 50-aastased täiskasvanud, kellel ei olnud kunagi olnud insulti – küsimustele UCLAi üksildusskaala järgi, millest teadlased lõid kokkuvõtlikud üksildusskoorid.

Neli aastat hiljem (2010–2012) vastas 8936 osalejat, kes uuringus jätkas, samadele küsimustele uuesti. Seejärel jaotasid teadlased osalejad nelja rühma vastavalt nende üksildusskoorile kahel ajahetkel: «järjepidevalt madal» (need, kes said üksildusskaalal madala skoori nii uuringu alguses kui järelkontrollis); «leevenduv» (need, kellel oli alguses kõrge ja järelkontrollis madal skoor); «hiljuti tekkinud» (need, kellel oli alguses madal ja järelkontrollis kõrge üksildusskoor); ja «järjepidevalt kõrge» (need, kellel oli kõrge skoor nii alguses kui järelkontrollis).

Osalejate seas, kelle üksildust mõõdeti ainult alguses, esines jälgimisperioodil (2006–2018) 1237 insulti. Nende osalejate seas, kes andsid aja jooksul üksildusele kaks hinnangut, esines jälgimisperioodil (2010–2018) 601 insulti. Teadlased analüüsisid iga rühma insuldiriski jälgimisperioodil seoses nende üksilduskogemustega, võttes arvesse ka teisi tervist ja käitumist puudutavaid riskitegureid, sealhulgas sotsiaalset isolatsiooni ja depressiivseid sümptomeid, mis on üksildusest tihedalt seotud, kuid erinevad.

Tulemused näitasid seost üksildustunde ja suurema insuldiriski vahel ning teadlased nendivad, et krooniline üksildus suurendas riski kõige enam.

Kui üksildust hinnati ainult alguses, oli üksildaste osalejate insuldirisk 25 protsenti kõrgem kui neil, kes ei pidanud end üksildaseks. Nende seas, kes teatasid üksildusest kahel ajahetkel, oli «järjekindlalt kõrge üksildusskooriga» rühma liikmetel 56 protsenti kõrgem insuldirisk kui «järjekindlalt madala üksildusskooriga» rühma liikmetel, isegi pärast teiste tuntud riskitegurite arvesse võtmist.

Teadlaste sõnul viitavad tulemused ka sellele, et üksildus mõjutab insuldiriski pikema aja jooksul. Nii et isegi üksilduse leevenemise korral võib eelnevast tulenev insuldirisk olla suurem.

«Üksilduse korduv hindamine võib aidata tuvastada neid, kes on krooniliselt üksildased ja seetõttu kõrgema insuldiriskiga. Kui me ei tegele nende üksildustundega nii mikro- kui makrotasandil, võivad olla sel tõsised tervisemõjud,» ütles Soh. «Oluline on, et need sekkumised peaksid konkreetselt sihikule võtma üksilduse, mis on subjektiivne tajumus ja mida ei tohiks segi ajada sotsiaalse isolatsiooniga.»

Märksõnad

Tagasi üles