:format(webp)/nginx/o/2024/07/15/16224125t1h91e8.jpg)
Spordifänniks olemine, olgu selleks siis tipptasemel jalgpalli, olümpiamängude või lemmiku kohaliku meeskonna vaatamine, võib olla tõeliselt raju värk. Võitude korral on emotsioonid laes, kaotuste korral aga madalseisus, ja nende vahel on palju stressirohkeid hetki.
Õnneks peaks spordi vaatamise üldine mõju olema positiivne, kuna uuringud on näidanud, et spordisõbrad kogevad suuremat heaolu kui need, kes sporti ei jälgi. See võib olla seotud spordi vaatamise sotsiaalsete aspektidega.
Heaolu all mõeldakse inimese psühholoogilist seisundit – seda, kui hästi keegi end tunneb. Kõrgema heaoluga inimesed on tavaliselt parema füüsilise tervisega ja elavad kauem kui madalama heaoluga inimesed.
Anglia Ruskini Ülikooli uurimisgrupi läbi viidud uuring kasutas andmeid 7209 täiskasvanult vanuses 16–85, kes osalesid Ühendkuningriigi valitsuse tellitud uuringus «Taking Part Survey».
Uuringust selgus, et inimesed Ühendkuningriigist, kes osalesid eelmisel aastal mõnel otseülekandena peetud spordiüritusel, on oma eluga rohkem rahul, tunnevad, et nende elu on väärtuslikum, ja on vähem üksildased kui need, kes ei osalenud. Need tulemused klapivad teiste uuringutega, mis on leidnud, et inimesed, kes vaatavad sporti vähemalt kord aastas, kogevad vähem depressiooni sümptomeid kui need, kes ei vaata.
Kui üritusele ei pääse, siis spordi telerist või internetist vaatamine võib samuti olla heaolule kasulik. Uuringud on näidanud, et inimesed, kes vaatavad sporti telerist või internetist, on samuti vähem depressiivsed kui need, kes ei vaata, ja depressiooni sümptomid on veelgi vähem tõenäolised neil, kes vaatavad sporti sagedamini.
Sporti vaatavad inimesed on suurema tõenäosusega eluga rahul kui need, kes ei vaata, olenemata sellest, kas nad vaatavad sporti kohapeal, telerist või internetist.
Kõik need leiud on korrelatiivsed, mis tähendab, et me ei saa olla kindlad, milline tegur mõjutab teist või kas neid mõlemat võib mõjutada mõni muu tegur (nagu rikkus või sõprade arv). Siiski viitavad sotsiaalse identiteedi teooria ja aju kuvamise uuringud sellele, et spordi vaatamine võib olla esmane heaolu tõstja, mitte muud tegurid.
Spordi vaatamise positiivne mõju on tõenäoliselt seotud sotsiaalse identiteediga. Me otsime kuuluvust, luues endale selleks kuuluvusgruppe: kogukondi, kellega meil on midagi ühist. Need kogukonnad moodustavad osa meie identiteedist ja nende kaudu leiame sotsiaalset ja emotsionaalset tuge.
Üks näide kuuluvusgrupi moodustamisest on kogukond, mida jagame inimestega, kes toetavad samu spordimeeskondi nagu meie. Uuringud on näidanud, et inimesed, kes identifitseerivad end tugevalt spordimeeskonnaga, tunnevad suurema tõenäosusega emotsionaalset tuge teistelt fännidelt, mis suurendab eluga rahulolu.
Oma jagatud sotsiaalse identiteedi kaudu jagame ka oma grupi õnnestumiste sotsiaalseid ja emotsionaalseid eeliseid. Belgia KU Leuveni teadlased on seda nimetanud peegeldatud hiilguses peesitamiseks.
Kui aga meie meeskond kaotab, kipume end meeskonnast distantseerima, et kaitsta end negatiivsete sotsiaalsete ja psühholoogiliste tagajärgede eest: nn peegeldatud ebaõnnestumise vältimine.
Spordi vaatamise ja heaolu vahelisi sotsiaalseid protsesse näitab ka Jaapani uuring, mis kasutas aju kuvamist. Leiti, et aju piirkonnad, mis on seotud psühholoogiliste tasudega (hea enesetunne), olid aktiivsemad, kui osalejad vaatasid populaarset ala, nagu pesapall, võrreldes vähem populaarse spordialaga, nagu golf.
Seega ei piirdu spordi vaatamise sotsiaalsed eelised tingimata vaid sõprade ja perega staadionile minekuga. Saame nautida oma lemmiksportlaste pakutavat kogukonnatunnet, olgu me sporti vaatamas kohapeal või kodus, ja seeläbi nautida ka psühholoogilisi eeliseid.
Toetades oma meeskonda kodust või staadionil, saame nautida spordifänniks olemise tõuse ja mõõnasid, teades, et nii kaua on see meile hea, kuni jagame seda kogemust teistega.
Allikas: The Conversation
/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)