/nginx/o/2024/07/17/16227409t1ha74e.jpg)
Intiimpiirkonna mured on tihtipeale delikaatsed ja vahel ka üksteisega põimunud, seetõttu on ilma spetsialisti abita keeruline aru saada, millega täpselt tegu. Miks voolus ühtäkki muutub, tekib kalalõhn või kipitus? Apotheka proviisor Silja Moik toob selgust.
Naiste intiimpiirkonna probleemid jagunevad kaheks: osa on sugulisel teel nakkavad, teine osa mitte. Lihtsamad mured on valgevoolus, bakteriaalne vaginoos, tupeseen ehk kandidoos, uriinipidamatus, kuseteede põletik ja ka tupekuivus. Sugulisel teel levivad trihhomonoos, klamüdioos, gonorröa, mükoplasmoos, ureaplasmoos, süüfilis, papilloomiviirus ja herpes. Kõikide kaebustega on soovitatav pöörduda võimalikult kiiresti oma perearsti poole, kes suunab vajadusel eriarsti vastuvõtule. Lihtsamate muredega on sageli võimalik abi saada apteegi käsimüügipreparaatidest.
Valgevoolus pole tegelikult probleem. See on vedelik, mis eritub emakakaela näärmetest ja tupe limaskestast. Osa sellest väljutatakse, ülejäänu imab tupe limaskest endasse. Naise voolus on normaalne nähtus – sel viisil kaitseb tupp ennast, luues voolusega sobiva happelise keskkonna, et bakterid ja seened limaskestal oleksid õiges tasakaalus.
NB! Muretsema peaks siis, kui voolust on ülemäära palju, see ei ole läbipaistev või kui see muutub halvalõhnaliseks.
Üks vooluse muutuse põhjus on bakteriaalne vaginoos – mikroobide normaalse koosluse häirumine nii, et tupes paiknevate piimhappebakterite osakaal on vähenenud anaeroobsete ehk õhku mitte armastavate mikroobide poole. Tupes tekib põletikusarnane seisund, mis võib kulgeda kaebusteta. Enamasti esineb siiski hallikas ebameeldiva lõhnaga voolus. Voolusel on spetsiifiline kalalõhn, mis tugevneb eriti pärast vahekorda.
Bakteriaalset vaginoosi esineb rohkem seksuaalselt aktiivsetel naistel, kuid võib esineda ka suguelu mitte elavatel naistel. Põhjus jääb sageli ebaselgeks, kuid seda soodustavad külmetamine, stress, sage seksuaalpartnerite vahetus, ülemäärane või ebapiisav intiimhügieen, hormonaalsed muutused, oraal- ja anaalseks jm. Kuigi bakteriaalne vaginoos ei ole sugulisel teel leviv haigus, võib mikroobikoosluse häire kaasneda mõne sugulisel teel leviva haigusega.
Raviks kasutatakse üldjuhul antibiootikume, kas suu või tupe kaudu. Ravida on vajalik ka siis, kui vaevusi ei esine, kuna bakteriaalne vaginoos võib soodustada seesmiste suguelundite põletikku, raseduse korral aga enneaegset sünnitust. Korduvate haigestumiste korral võib olla vajalik ka partneri(te) samaaegne ravi.
/nginx/o/2024/07/17/16227413t1ha371.jpg)
Tupevoolus võib muutuda ka kandidoosi ehk põletiku tõttu, mida tekitab pärmseen Candida albicans. Tavapäraselt on pärmseen inimese suus, seedetraktis, nahal ja suguelunditel leiduva normaalse mikrofloora osa. Kui aga organismi vastupanuvõime on vähenenud, normaalse mikrofloora tasakaal tupes häirub, head bakterid hävivad ega suuda enam pärmseente kasvu kontrollida, hakkavad viimased üleliigselt vohama ja tekib põletik.
Kandidoosi sümptomid on:
Meestel on kaebusteks punetus ja sügelus, mõnikord ka valulikkus.
Soodustavad tegurid on antibiootikumide tarvitamine, rasedus, liigne pesuainete kasutamine intiimhügieenis, diabeet ja immuunpuudulikkus ning vahel ka rasedusvastaste tablettide kasutamine.
Ravi on enamasti lokaalne. Käsimüügis on olemas tupe suposiit ühekordse klotrimasooliannusega, lisaks on olemas klotrimasooli sisaldav kreem, mida saab kasutada välisgenitaalidel. Ka on käsimüügis saadaval flukonasooli suukaudsed kapslid. Kui käsimüügipreparaadid ei aita, peab pöörduma arsti poole, et saada retseptiravim pikemaks ajaks. Pärast ravikuuri võib kasutada spetsiaalseid vaginaalseid probiootikume, et tekitada tuppe õigeid baktereid ja taastada mikrofloora tasakaal. Probiootikume on hea kasutada ka antibiootikumravi ajal, et kandidoosi ennetada.
Tähelepanu! Tegemist on ravimiga. Enne tarvitamist lugege tähelepanelikult pakendis olevat infolehte. Kaebuste püsimise korral või ravimi kõrvaltoimete tekkimisel pidage nõu arsti või apteekriga.
Naisi kimbutab meestest sagedamini ka põiepõletik ehk tsüstiit, mis on põide sattunud mikroobide põhjustatud üsna sageli esinev haigus. Kõige sagedasem põiepõletikku tekitav bakter on Escherichia coli ehk tavaline soolekepike. Põhjus, miks põiepõletik naistel sagedasem on, tuleneb anatoomilistest iseärasustest – naiste kuseteed on lühemad kui meestel, kusiti paikneb anaalpiirkonnale lähemal ning bakterid satuvad põide kergemini.
Põiepõletiku korral võib esineda valu alakõhus, sage urineerimistung ja kipitus ning põletustunne urineerimise ajal, uriinikogused on väikesed. Uriin võib olla hägune, punaliblede olemasolul ka roosakas. Tõsisema haiguse korral võib põletik levida neeruvaagnasse ja -koesse. Siis lisandub tavaliselt kõrge palavik, kõhu- ja seljavalu ning iiveldus. Sellisel juhul tuleb kiiresti pöörduda arsti poole. Kergemate sümptomite korral võib piisata ka apteegis käsimüügis olevatest jõhvikaekstrakti ja D-mannoosi sisaldavatest preparaatidest. Arsti poole tuleb pöörduda ka siis, kui põiepõletik kipub korduma.
Põiepõletiku vältimiseks on väga oluline korralik intiimhügieen, hoida veresuhkur normis ja tarbida iga päev vedelikku vähemalt 1,5 liitrit. Piisav uriinihulk aitab hoida kuseteed soovimatutest bakteritest puhtad. Kuna põiepõletik tekib enamasti just siis, kui soolestikust pärit bakterid satuvad kuseteedesse, tuleb tualetis käies pühkida alati suunaga eest tahapoole ning suguelundite piirkonda ka pärast vahekorda puhastada.
Naistel esineb meestest sagedamini ka uriinipidamatust ehk uriini-inkontinentsi. Selle all mõistetakse tahtmatut uriinileket, mis põhjustab nii hügieenilisi kui ka sotsiaalseid probleeme. See on laialt levinud probleem, mis esineb sagedamini nii vanuse kui ka sünnituste tõttu.
Uriinipidamatus võib olla mööduv või püsiv. Püsiv vorm jaguneb omakorda alavormideks.
| Stress- (ehk pingutus-)uriinipidamatus | Ilmneb kõhusisese rõhu järsul suurenemisel aevastamisel, köhides, naerdes või raskuste tõstmisel. Reeglina pole uriini hulk suur, kuid väga ebameeldiv on olukord siiski. Tavalised põhjused on siis vaagnapõhjalihaste lõtvus ja/või kusiti sulgurlihase puudulikkus, mis kaasnevad kõige enam raseduse ja sünnitamisega. Stressinkontinentsi esineb naiste hulgas pooltel juhtudel kõigist teistest uriinipidamatuse vormidest. Vanusega selle esinemissagedus aga väheneb. Seega vaevab see mure just nooremaid naisi. |
| Tung- (ehk pakitsus-)uriinipidamatus | Tahtmatule urineerimisele eelnev tugev urineerimisvajadus, mis on tingitud kusepõielihase üleärritusest ehk see on põielihase talitlushäire. Tekib nn üliaktiivne põis, mida iseloomustab sage urineerimine koos pakitsustundega. Põhjuseks võivad olla ka kuse-suguelundite haigused: põiepõletikud, põiekivid jms. Vanusega tuleb sellist uriinipidamatuse vormi sageli ette. |
Esineb ka segavorm, kus tekib nii stress- kui ka tunguriinipidamatus. Uriinipidamatuse kergemate vormide korral on väga efektiivne ravivõimlemine, et tugevdada vaagnapõhjalihaseid. Järjepideva treeninguga saab vaagnapõhjalihaste nõrkusest tingitud uriinipidamatust oluliselt vähendada või likvideerida.
Apteegis on saadaval ka mitmesuguseid vaagnapõhjalihaste treeningvahendeid. Lisaks on võimalik katsetada spetsiaalset lekkeid vähendavat vahendit, mis on sellise kujuga, et tuppe sisestatuna tõstab see pisut põit, parandab seeläbi põiekaela kallet ning ennetab uriini lekkimist isegi pingutuse ajal. Kui eelnevast siiski ei piisa, on apteegis saadaval ka terve rida erineva suuruse ja imavusega sidemeid.
Üleminekueas kaebab iga neljas naine uriinipidamatuse üle. Menopausi saabudes langeb naistel naissuguhormoonide tase, mille tagajärjel lõtvuvad koed, sh vaagnapõhja struktuurid. Östrogeeni vähesusest tingitult õheneb tupe, kusiti ja põie limaskest. Koed muutuvad kergemini kahjustatavaks, sagenevad põletikud, halveneb verevarustus, suureneb vastuvõtlikkus nakkustele ning oht tupe ja emaka allavajeks, tekib vähem tupevedelikku.
Tupekuivus on normaalne muutus, kuid põhjustab märkimisväärset ebamugavust: kipitust või sügelust tupes ning valu ja ebamugavustunnet seksuaalvahekorra ajal. Seisundit võib esineda igas vanuses naistel, kuid kuna see on tugevalt seotud hormoonidega, siis mõjutab sagedamini neid naisi, kes jõudnud menopausiikka. Abi leiab siin niisutavatest geelidest ja tupeküünaldest. Need sobivad ka siis, kui tupekuivus on tingitud stressist või mõnel muul põhjusel. Intiimhügieen on nüüd tähtsam kui seni. Kindlasti tuleks pesuvahend valida apteegist ja eelistada just sellist, mis rahustaks nahka ja soodustaks heade bakterite kaitsevõimet.
Tegelikkuses võivad esineda ka mõlemad korraga ehk siis, kui mikrofloora tasakaal on paigast ära läinud, hakkavad tihti vohama nii halvad bakterid kui ka seened.
Sellepärast on eriti oluline õige mikrobioloogilise tasakaalu säilitamine. Kuna head bakterid tunnevad ennast hästi just happelises keskkonnas, on oluline õige pH säilitamine igapäevases hügieenis. Selleks tuleb välissuguelundeid pesta kas lihtsalt voolava veega või soovi korral spetsiaalse intiimgeeliga, mida müüakse apteegis. Niisuguste pesuvahendite pH-tase on madalam (tavaliselt 3,5–4,5) ning need sisaldavad tihti ka piimhapet, mis aitab säilitada naha happelist kaitsekihti ja vältida infektsioonide teket.
NB! Tõsisema murega pöördu arsti poole
Hea mikrofloora säilitamine, korrektne intiimhügieen, tervislik toitumine ja seeläbi vastupanuvõime suurendamine, vaagnapõhjalihaste tugevdamine, piisavalt sagedane aluspesu, hügieenisidemete vahetamine, tampoonidele alternatiivide eelistamine ning juhupartneriga seksuaalvahekorda astudes kondoomi kasutamine on probleemide ennetamisel väga olulisel kohal, kuid paraku ei saa kõiki tervisemuresid alati ennetada. Tõsisema probleemi tekkimisel tuleb kohe ühendust võtta pere- või naistearstiga, et probleemile varakult lahendus leida.
:format(webp)/nginx/o/2017/09/08/7076529t1ha132.png)