Loe, miks mõned inimesed surevad õnnelikuna

Elu lõpp võib kujuneda väga tähenduslikuks, nii nagu ka muud katsumusterohked ajad. Pilt on illustratiivne. Foto: Shutterstock

Simon Boas, kes kirjutas avameelse loo oma elust vähiga, suri 15. juulil 47-aastaselt. BBC hiljutises intervjuus ütles ta: «Mu valu on kontrolli all ja ma olen kohutavalt õnnelik — see kõlab veidralt, aga ma olen õnnelikum kui kunagi varem.»

Võib tunduda kummaline, et inimene saab olla õnnelik elu lõpu lähenedes. Mattias Tranberg Lundi ülikooli palliatiivravi instituudist kirjutab The Conversationis, et tema kogemus elulõpu patsientidega töötava kliinilise psühholoogina näitab, et see pole haruldane.

Uuringud näitavad ta sõnul, et surmahirm on inimese olemuses keskne. Ameerika filosoof William James nimetas teadmist, et peame surema, «inimese seisundi tuumaks».

Ajakirjas Psychological Science avaldatud uuring näitab, et inimesed, kes lähenevad surmale, kasutavad oma kogemuse kirjeldamiseks positiivsemat keelt kui need, kes ainult kujutavad surma ette. See viitab, et suremise kogemus on meeldivam või vähemalt vähem ebameeldiv, kui arvata võiks.

BBC intervjuus jagas Boas oma mõtteid, mis aitasid tal oma olukorda aktsepteerida. Ta rõhutas elu nautimise ja tähendusrikaste kogemuste tähtsust, öeldes, et surmaga leppimine võib panna rohkem elu hindama.

Hoolimata valust ja raskustest tundus Boas rõõmus, lootes, et tema suhtumine toetab tema naist ja vanemaid eesootavatel rasketel aegadel.

Boasi sõnad kajavad Rooma filosoofi Seneca nõuandes: «Elu pikkus ei sõltu meie aastatest ega päevadest, vaid meie meeltest.»

Sarnast mõtet väljendas ka psühhiaater Viktor Frankl, kes pärast Auschwitzis ellujäämist kirjutas «Ja siiski tahta elada» (1946), kus ta pani aluse oma eksistentsiaalsele psühhoteraapiale, keskendudes tähenduse leidmisele igasugustes oludes. Selle uusim kohandus, tähenduskeskne psühhoteraapia, pakub vähihaigetele võimalust suurendada oma elu tähenduslikkust.

Kahes hiljutises uuringus ajakirjades Palliative and Supportive Care ja American Journal of Hospice and Palliative Care küsitleti surmale lähenevaid inimesi selle kohta, mida nad peavad õnneks. Mõlemas uuringus kordusid teemad, nagu sotsiaalsed sidemed, lihtsad nautimused, näiteks looduses olemine, positiivne mõtteviis ja üldine keskendumine naudingute otsimiselt tähenduse ja rahulolu leidmisele.

Töös kliinilise psühholoogina on Tranberg kohanud mõnikord inimesi, kes omavad või jõuavad lõpuks sarnasele eluvaatele nagu Boas. Üks inimene, keda ta eriti mäletab, on Johan.

Esimest korda teda kohates tuli Johan kliinikusse üksi, kergelt longates. Räägiti elust, huvidest, suhetest ja tähendusest. Johan oli väljendusrikas.

Teisel korral tuli ta karkudega. Üks jalg hakkas nõrgaks jääma ja ta ei saanud oma tasakaalu usaldada. Ta ütles, et on masendav kaotada kontroll jala üle, kuid lootis siiski Mont Blanci mäe ümber rattaga sõita.

Kui Tranberg küsis, mis teda muretsema paneb, puhkes ta nutma. Ta ütles: «Et ma ei saa järgmisel kuul oma sünnipäeva tähistada.» Mehed istusid vaikselt ja võtsid olukorra omaks. See polnud surmahetk ise, mis teda kõige rohkem vaevas, vaid kõik asjad, mida ta enam teha ei saa.

Kolmandal kohtumisel tuli Johan sõbra toel, kuna ei suutnud enam karke haarata. Ta ütles, et oli vaadanud filme, kus ta sõpradega rattaga sõitis. Ta oli jõudnud järeldusele, et võiks vaadata YouTube'i videoid teistest, kes Mont Blanci ümber sõidavad. Ta oli isegi tellinud uue, kalli maastikuratta. «Olen tahtnud seda pikka aega osta, aga olin kitsi,» ütles ta. «Ma ei pruugi sellega sõita, aga mõtlesin, et oleks lahe seda elutoas hoida.»

Neljandale visiidile tuli ta ratastoolis. See osutus viimaseks kohtumiseks. Ratas oli kohale jõudnud: see oli tal diivani kõrval. Oli üks asi, mida ta veel teha tahtis.

«Kui mõne ime läbi peaksin sellest elusalt välja tulema, tahaksin vabatahtlikuna koduhooldusteenustes töötada – üks või kaks vahetust nädalas,» ütles Johan. «Nad teevad kõvasti tööd ja mõnikord läheb asi hulluks, aga nad annavad nii uskumatult suure panuse. Ilma nendeta poleks ma korterist välja saanud.»

Tranbergi kogemus eluohtliku haigusega patsientidega näitab, et on võimalik tunda õnne koos kurbuse ja teiste näiliselt vastuoluliste emotsioonidega. Päeva jooksul võivad patsiendid tunda tänulikkust, kahetsust, igatsust, viha, süüd ja kergendust – mõnikord kõike korraga. Eksistentsi piiride ees seismine võib lisada perspektiivi ja aidata inimesel elu hinnata rohkem kui kunagi varem.