SÖÖ END SALEDAKS ⟩ See levinud toit toimib nagu kallis kaalulangetusravim

Kaerahelbepuder aitab kaalu langetada. Foto: Shutterstock

Viimase 50 aasta jooksul on kinnistunud teadmine, et kiudained on seedesüsteemi jaoks väga olulised. Kiudained on aga üldine mõiste ja nüüd on ilmnenud, et selle alamtüüp – mida on rikkalikult armastatud toidus – võib käivitada samu kasulikke ainevahetuse funktsioone nagu GLP-1 agonistid, näiteks Ozempic, kuid kõrge hinna ja kõrvaltoimeteta.

«Teame, et kiudained on olulised ja kasulikud; probleem on selles, et on palju erinevat tüüpi kiudaineid,» ütles Frank Duca, Arizona ülikooli dotsent. «Me tahtsime teada, milline kiudaine oleks kõige kasulikum kehakaalu langetamiseks ja glükoositasakaalu parandamiseks, et saaksime teavitada kogukonda, tarbijaid ja ka põllumajandustööstust.»

Duca juhtimisel läbi viidud uuringus analüüsisid teadlased põhjalikult, kuidas erinevad kiudained mõjutavad soole mikrobioomi, mis mängib olulist rolli toidu töötlemisel seedesüsteemis, vahendab Arizona ülikool. Nad uurisid pektiini, beetaglükaani, nisudekstriini, tärklist ja tselluloosi, mis kõik on taimse päritoluga kiudained, ning leidsid, et üks neist paistis silma oma võime poolest võidelda loomulikul teel rasvumise vastu.

Paljud varasemad uuringud, nagu üks, mis võrdles kiudainerikast toitumist ohtra fermenteeritud toidu tarbimisega, käsitlesid kiudaineid kui ühtset toitainet. Kuigi nii lahustuvad kui ka lahustumatud kiudained aitavad tervist omal moel – küllastustunde tekitamisest kuni kolesterooli taseme alandamiseni – ei ole antud täpset ülevaadet nende kaalulangetamise potentsiaalist.

Beetaglükaanil on varem tuvastatud roll söögiisu ja küllastushormoonide PYY ja GLP-1 reguleerimisel. Eelmisel aastal näitas Pakistani Faisalabadi põllumajandusülikooli uuring, et kaerahelbed, mis on kõrge beetaglükaani sisaldusega, mõjutasid neid hormoone kaalu jälgimisel kasulikul viisil.

Ajakirjas Nutrition avaldatud uues uuringus jagati hiired viide gruppi, kellele söödeti kõrge rasva- ja suhkrusisaldusega toitu. Iga rühma toit sisaldas ka 10 protsendi jagu tselluloosi (kontrollgrupp), pektiini, beetaglükaani, nisudekstriini või resistentset tärklist. Tervisenäitajaid mõõdeti 18 nädala jooksul, hinnates kaalutõusu, rasva– ja lihasmassi. Samuti mõõdeti veresuhkru taset kuni kaks tundi pärast söömist.

Beetaglükaani (10 protsenti toidust) saanud hiirtel oli palju väiksem kaalutõus ja rasvamass ning suurem lihasmass kui teisi kiudaineid söönud hiirtel, kes olid kõik muidu nuumatoidul. Nendel hiirtel ilmnes ka püsiv energiakulu, mida mõõdeti nende liikumise järgi 24 tunni jooksul.

Beetaglükaani saanud rühm oli ainus, kellel paranes insuliinitundlikkus ja veresuhkru tase kõigi 18 nädala jooksul.

Edasine analüüs näitas, et beetaglükaani saanud loomadel oli arendanud välja selline mikrobioom, mis soodustas kõiki neid positiivseid tervisetulemusi, muutes soolestiku baktereid ja seedeprotsessis toodetud molekule ehk metaboliite. Viimased arvatakse olevat kaalulangust soodustavas protsessis võtmetähtsusega.

Teadlased tuvastasid, et üks metaboliit, butüraat, oli selle efekti põhjustaja. Butüraat, lühikese ahelaga rasvhape, mida toodavad teatud soolebakterid kiudainete fermentatsiooniprotsessis, stimuleerib GLP-1 vabanemist, mis mängib olulist rolli ajule küllastustunde edastamisel.

«Osa kiudainete tarbimise eelistest tuleneb GLP-1 ja teiste söögiisu ning kehakaalu reguleerivate soolepeptiidide vabanemisest,» ütles Duca. Ta nendib, et see pole ilmselt ainus põhjus. Butüraadil võib olla ka teisi kasulikke mõjusid, mis ei ole seotud soolepeptiididega, nagu soolebarjääri tervise parandamine ja perifeersete organite, näiteks maksa, abistamine.

Juba varem on avastatud, et butüraat soodustab hiirtel pruuni rasva põletamist, mis viitab sellele, et beetaglükaan aitas vähendada valge rasva kogunemist. Valge rasv on kaalutõusu ja rasvumise tunnus.

Ainult beetaglükaani lisamine muidu ebatervislikule toitumisele vähendas rasvumist ja kehakaalu tõusu ning parandas glükoositaluvust võrreldes tselluloosiga, samas kui kõik teised kiudained ei avaldanud mõju, märkisid teadlased. See oli seotud suurenenud energiakulu ja liikumisaktiivsusega. Kõik kiudained muutsid rasva- ja suhkrurikka toitumise korral soolestiku mikrobioomi ja sealseid lühikese ahelaga rasvhappeid; siiski suurendas ainult beetaglükaani lisamine butüraadi kontsentratsiooni.

Kaer ja oder sisaldavad beetaglükaani kõrges kontsentratsioonis, kuid seda leidub ka riisis, seentes ja vetikates. Kaerahelbepuder sisaldab umbes 3-5 protsenti seda kiudainet, ja keetmine (mitte küpsetamine) ei vähenda selle kontsentratsiooni.

Duca loodab nüüd töötada välja parendatud kiudaineid, mis võivad soodustada butüraadi vabanemist seedimise ajal.