Miks inimesed punastavad?

Uuriti, mis paneb inimesi punastama. Foto: CC0 Public Domain

Punastamine on kontrollimatu, kuid ennustatav, aga samas ilmne, kuid seletamatu. See võib olla piinlik, kui tunneme end häbistatuna või teadlikuna enda mõnest seisundist.

Uus uuring viitab sellele, et punastamise võtmetegur on pigem suurenenud eneseteadlikkus ja tunne, et sind nähakse või oled paljastatud, mitte aga teiste arvamuste kognitiivne hindamine.

Tänu 40 teismelisele ja hulgale 20-aastasele noorele, kes vaatasid MRT-masinas karaoket lauldes oma esinemist, on kasulik teada, et punastamine on seotud eneseteadlikkusega. Siiski ei tähenda see, et me saaksime punastamist vältida.

1872. aastal kirjeldas Charles Darwin punastamist kui «kõige erilisemat ja kõige inimlikumat väljendusviisi». See süveneb, kui keegi osutab, et sa punastad, ja süüdistus võib samuti punastamise esile kutsuda, sõltumata süüst.

Füsioloogiline selgitus on lihtne: veri pumbatakse näkku, muutes põsed punaseks ja vahel ka kõrvad, kaela, ülaosa ja otsaesise.

Kuid miks keegi punastab, on inimesi aastaid hämmeldusse viinud. Kas see on häbi või piinlikkus kohmakast veast või väljateenitud komplimendist, või tunne, et sind on paljastatud?

Kas inimesed punastavad, kuna nad justkui muretsevad, mida teised neist arvavad ja tunnevad end süüdlasena? Või on see tahtmatu emotsionaalne vastus, mis tekib enne, kui oleme jõudnud sellele mõelda?

2004. aasta uuringus leiti, et punastamine võib olla intensiivsem ühel näopoolel, kui keegi jälgib (nt laulvat) inimest küljelt. Kuid paljud neist varasematest uuringutest, nagu ka uusim, on nii väikesed, et suuri järeldusi ei saa teha.

«Kui hirmu kahvatus on seletatav verevoolu suunamisega nahast lihastesse, siis on vähem ilmne, miks teatud tüüpi sotsiaalsete olukordade piinlikkus peaks kaasnema suurenenud verevooluga näo piirkonda,» kirjutas psühholoog Ray Crozier 2010. aastal Briti pssühholoogia seltsile.

Uues uuringus üritasid Amsterdami ülikooli psühholoogiateadlane Milica Nikolic ja tema kolleegid lahendada mõned neist punastamise küsimustest, tehes ajuskaneeringuid karaokelauljatest, kes vaatasid oma või teiste inimeste laulu.

Üllatuslikult on ainult vähesed uuringud kaardistanud aju aktiivsusmustreid inimestel, kes tunnevad piinlikust, ja kuigi nad on märkinud füsioloogilisi märke suurenenud erutusest, ei ole nad mõõtnud punastamise näitajaid konkreetselt.

Nikolic ja tema kolleegid leidsid, et vabatahtlike naiste põsed muutusid kuumemaks, kui nad vaatasid end laulmas, mis pole ka eriti üllatav.

Funktsionaalsed MRT (fMRI) ajuskaneeringud olid aga paljastavamad. Nad näitasid, et punastamine aktiveeris aju piirkonnad, mis on seotud emotsionaalse erutuse ja tähelepanuga, samas kui piirkonnad, mis on seotud mõtestamisega – see tähendab oma või kellegi teise käitumise, mõtete või kavatsuste kujutlemisega – olid «silmatorkavalt passiivsed».

«Need leiud aitavad kaasa käimasolevatele teoreetilistele aruteludele punastamise olemuse üle ja toetavad ideed, et kõrgema taseme sotsiaalkognitiivsed protsessid ei pruugi olla vajalikud punastamise tekkimiseks,» järeldavad Nikolic ja tema kolleegid.

Siiski ütlevad teadlased, et nende tulemusi tuleks «tõlgendada ettevaatusega», kuna ajutegevuse mustrid, mis on seotud nii keeruliste ja kõikehõlmavate vaimsete protsessidega, nagu erutus, tähelepanu ja mõtlemine, ei ole täiesti eristatavad.

Kas neid tulemusi saab korrata suuremas ja mitmekesisemas inimgrupis, mitte ainult naissoost üliõpilaste seas, saab veel näha. Niinimetatud replikatsioonikriis on psühholoogia uurimistööd aastakümneid vaevanud, osaliselt kajastades seda tüüpi inimesi, keda need uuringud osalema värbavad.

Uuring on avaldatud ajakirjas Proceedings of the Royal Society B: Biological Sciences.