Raisakotkad surid valuvaigistite tõttu – loe miks pool miljonit inimest selle tagajärjel hinge heitsid

Pikanokaline raisakotkas (Gyps indicus) – üks kolmest Indias kannatada saanud raisakotka liigist. Foto: Wikimedia Commons

1990ndatel aastatel kasutusele võetud veiste valuvaigisti põhjustas Indias ootamatu raisakotkaste populatsiooni osalise hävingu ja see pole siiani taastunud endisele tasemele. Sellega kaasnes aga midagi veelgi tõsisemat, mis viis inimeste liigsuremuseni.

Mõned võivad seda surmaga seotud lindu pidada ka soovimatuks olendiks, kuid selle puudumisel on olnud laastav mõju inimeludele. Uus uuring toob välja šokeerivad numbrid, mis seovad raisakotkaste kadumise üle poole miljoni inimese surmaga.

USA ja Suurbritannia analüüs viitab, et piirkondades, kus raisakotkaste populatsioonide kahanemine oli ulatuslik, suurenes inimeste suremus rohkem kui 4 protsenti. See sanitaarkriis põhjustas aastatel 2000 kuni 2005 hinnanguliselt 69,4 miljardit USA dollarit majanduslikku kahju aastas.

Raisakotkad, olles «põhjalikud sööjad», puhastavad korjused sel moel, et järele jäävad vaid puhtad luud. Nende puudumisel võtavad ülesande üle koerad ja rotid, kes on «räpakamad sööjad» ja haiguste kandjad.

Raisakotkad suudavad lehma skeleti puhastada 40 minutiga, kuid nende populatsioonide allakäik algas, kui Indias võeti 1994. aastal kasutusele diklofenak. Kümne aastaga langes raisakotkaste populatsioon hinnanguliselt 50 miljonilt linnult mõnele tuhandele.

Diklofenaki kasutati veistel valu ja põletiku leevendamiseks, kuid see jääb lehma organismi umbes kolmeks päevaks. Haiged lehmad surevad vahel enne, kui nad ravimit metaboliseerivad, ja piirkondades, kus kallid loomade kremeerimise võimalused puuduvad, on raisakotkad pakkunud loomsete jäätmete kõrvaldamise teenust.

Diklofenaki jäägid surnud lehmades on raisakotkastele mürgised, kahjustades nende neere. Kusihappe sisaldus veres tõuseb kuni kümme korda üle normaalse taseme. Kusihappekristalle leitakse sageli diklofenakiga kokku puutunud raisakotkaste organitest.

Alles 2004. aastal, kui avaldati mitmed teadustööd, mis nimetasid diklofenaki raisakotkaste hukutajaks, hakkasid Lõuna-Aasia riigid keelustama selle kasutamist loomade ravis. Kuid kahju oli juba tehtud ja see võtmetähtsusega liik oli Indias praktiliselt hävinud.

Ilma raisakotkasteta levivad haigused nii mädanenud liha kui ka haiguskandjate, nagu marutaudis koerte, arvu suurenemise kaudu.

Keskkonnaökonoomid Eyal Frank (Chicago Ülikool) ja Anant Sudarshan (Warwicki Ülikool, UK) asusid kvantifitseerima selle ökosüsteemi katastroofi inimmaksumust.

Kvaliteetsete raisakotkaste arvukust puudutavate andmete puudumisel kasutasid nad BirdLife Internationali elupaikade andmeid, ravimi müügi andmeid Indias aastatel 1991–2003 (eriti diklofenaki ja marutaudi vaktsiine), inimeste terviseandmeid Indiast ja loomade loenduse andmeid.

Raisakotkaste kadumisest mõjutatud piirkonnad määratleti nendena, kus sobivad raisakotkaste elupaigad langesid kokku diklofenaki kasutamisega loomadel, samuti teiste ökosüsteemi tervise teguritega, nagu halvenenud vee kvaliteet ja suur koerapopulatsioon.

Aastatel 2000 kuni 2005 oli nendes piirkondades keskmine üldine inimeste suremuse tõus 4,7 protsenti – üle 100 000 täiendava surmajuhtumi aastas. Põhinedes India-spetsiifilisele statistilise elu väärtusele, 665 000 dollarit inimese kohta, oli aastane inimkadu 69,4 miljardit USA dollarit.

Need mõjud ei ilmnenud piirkondades, mida ei klassifitseeritud raisakotkastest sõltuvaks.

Autorid loodavad, et need karmid numbrid suudavad poliitikakujundajaid tegutsema panna, et kaitsta olulisi liike, nagu raisakotkad, mida peetakse räpasteks nende seotuse tõttu surmaga, kuid mis pakuvad ökosüsteemile teenuseid, mis lõppkokkuvõttes toetavad inimeste ellujäämist.

«Tulemused viitavad sellele, et subjektiivsed eksistentsiväärtused ei pruugi olla parim viis looduskaitsepoliitika kujundamiseks,» kirjutavad Frank ja Sudarshan.

Edu on juba saavutatud, kuna diklofenaki keelustamisest Indias 2006. aastal on hakatud kasutama veterinaarsete ravimite alternatiive, nagu meloksikaam ja tolfenamiinhape, mis ei ole raisakotkastele mürgised.

Kuid teisi põletikuvastaseid ravimeid, nagu ketoprofeen, nimesuliid ja atseklofenak, ei ole veel riiklikul tasandil keelustatud, hoolimata uuringutest, mis näitavad, et need on raisakotkastele sarnaselt mürgised.

Uuring on vastu võetud avaldamiseks Ameerika Majanduse Ülevaates (American Economic Review). Töödokument on loetav Chicago ülikooli veebilehel.

Allikas: ScienceAlert