Teadur: geenid mängivad käitumises arvatust suuremat rolli

Angelmani sündroomiga inimeste kogunemine Californias. Foto: Shutterstock

Inimesed usuvad, et kontrollivad oma otsuseid ja käitumist täielikult. Kuid geenid mõjutavad mõtlemist ja käitumist rohkem, kui teadvustame, kirjutab Boise ülikooli psühholoogiateaduste dotsent Jessica D. Ayers ajakirjas The Conversation.

Alates 1950. aastatest on teadlased uurinud, kuidas geenid mõjutavad inimeste tervist, mis on viinud täppismeditsiini kasutamiseni haiguste diagnoosimisel ja ravimisel, parandades kiiremini patsientide heaolu.

Kuid geenide mõju psühholoogiale on jäänud suuresti tähelepanuta. Ayersi uurimistöö käsitleb, kuidas geenid mõjutavad inimpsühholoogiat ja käitumist. Geneetilise konflikti teooria abil saavad psühholoogid paremini mõista inimkäitumist ja edendada psühholoogiliste probleemide ravi.

Geneetilise konflikti teooria kohaselt säilitavad meie geenid märgid selle kohta, kas need pärinesid emalt või isalt. Need märgid põhjustavad kas geenide koostööd või omavahelist võitlust meie kasvu ja arengu ajal. Tavaliselt on ema ja isa geenidel erinevad strateegiad kasvu ja arengu jaoks, kuid need leiavad viise koostööks, mis viib normaalse arenguni. Kui kompromissi ei saavutata, võib see põhjustada soovimatuid tulemusi, nagu füüsilised ja vaimsed puudujäägid või isegi raseduse katkemine.

Geneetiline konflikt on normaalne, kuid selle mõju psühholoogiale on jäänud tähelepanuta. Psühholoogia ja käitumise keerukuse tõttu on raske kindlaks teha, kuidas üks geen mõjutab individuaalseid omadusi. Näiteks depressiooni tekkimine sõltub nii geenidest kui ka keskkonnamõjudest.

Prader-Willi ja Angelmani sündroomid on näited äärmuslikest geneetilise konflikti juhtumitest, kus ühe vanema geen on täielikult alla surutud. Prader-Willi sündroom tekib, kui ema geen avaldub ja isa geen on alla surutud, samas kui Angelmani sündroomi puhul juhtub vastupidi. Need sündroomid toovad esile füüsilisi ja vaimseid erinevusi, mis peegeldavad geneetilise konflikti mõju psühholoogiale ja käitumisele.

Angelmani sündroomiga lapsed on sotsiaalsed ja naeratavad, mis aitab neil saada ressursse ja hoolt teistelt. Prader-Willi sündroomiga lapsed aga kogevad nutuhooge ja ärevust, mis võib põhjustada emale täiendavaid raskusi ja viivitada järgmise lapse saamisega, andes seeläbi rohkem ressursse olemasolevale lapsele.

Need sündroomid näitavad geneetilise konflikti tähtsust psühholoogia ja käitumise uurimisel. Geneetilise konflikti teooria võib aidata mõista, kuidas bioloogia mõjutab inimkäitumist ja psühholoogilisi protsesse, pakkudes uusi uurimisvõimalusi.