Kui vana on telemeditsiin? Uskuge või mitte – see on juba väga vana

Ulmekirjandusest telemeditsiinini: pikavahemaalistel raviteenustel on üllatav 150-aastane ajalugu. Foto: Freepik

1874. aastal edastas kirurg Lõuna-Austraalias telegraafi teel haavaravi juhiseid patsiendile, kes asus 2000 kilomeetri kaugusel. Vaid mõni aasta hiljem, 1879. aastal, avaldas meditsiiniajakiri The Lancet kirja, kus soovitati arstidel kasutada telefoni, et vähendada tarbetuid patsiendivisiite.

Telefoni ja telegraafi levikuga inspireeris telemeditsiini idee – sõna otseses mõttes «kaugtervendamine» – teadusulme kirjutajaid kujutama ette uusi viise patsientide ravimiseks suurte vahemaade tagant.

Reaalne tehnoloogia on arenenud koos teadusulmeliste spekulatsioonidega. Tänapäeval on teatud tüüpi telemeditsiinist saanud tavaline nähtus, samas kui teised tulevikutööriistad ootavad alles oma aega.

Raadioarst ja teledaktüül

1909. aastal kirjeldas inglise romaanikirjanik E.M. Forster oma lühijutus «The Machine Stops» telemeditsiiniseadet, mis laskub laest, kui seda telegrammi teel saadetakse, et hoolitseda patsientide eest nende kodus. Tema lugu on ka varaseim kirjeldus kiirsõnumitest ja internetilaadsest süsteemist – mõlemad olulised täna toimivas telemeditsiinis.

1924. aastal avaldas ajakiri Radio News esikaaneloo tuleviku «raadioarstist». Kaane illustratsioonil on kujutatud arsti, kes uurib patsienti ekraani kaudu. Kuigi ajakirja lugu ise oli veider väljamõeldis, millel polnud raadioarstiga palju pistmist, oli kujund silmiavav.

1925. aastal kirjeldas USA kirjanik Hugo Gernsback ajakirja Science and Invention esikaaneloos seadet, mida nimetati «teledaktüüliks» (tele, mis tähendab kaugelt, ja daktüül, mis tähendab sõrm). See seade kasutab raadiotransmittereid ja televiisoreid, võimaldades arstil suhelda patsiendiga. Lisandunud oli ka uuendus – arst puudutab patsienti kaugjuhitava mehaanilise käega, mis on paigaldatud patsiendi koju.

Meremeestest kosmoseuurijateni

Raadio oli varases telemeditsiinis oluline. 1920. aastatel hakkasid arstid üle maailma kasutama raadiot haigete või haavatud meremeeste ja reisijate hindamiseks, diagnoosimiseks, raviks ja meditsiiniliseks nõustamiseks. Raadiot kasutatakse endiselt meditsiinilise nõustamise pakkumiseks merel asuvatele laevadele.

1955. aastal naasis Gernsback kaugmeditsiini ideeni oma väljamõeldud seadmega «teledoctor». See kujuteldav seade kasutab telefoni ja sellega seotud televiisorit koos mehaaniliste kätega, mida arst juhib, et pakkuda kaugjuhtimisega patsiendihooldust. Gernsback väitis, et tuleviku arst suudab teledoctor'i kaudu teha peaaegu kõike, mida ta saab teha kohapeal.

1959. aastal hakkasid psühhiaatrid Nebraskas kasutama kahepoolseid ühendusega televiisoreid psühhiaatriliste konsultatsioonide läbiviimiseks kahe asukoha vahel. Seda peetakse üheks esimeseks tänapäevase telemeditsiini näiteks. Varased telemeditsiinivõrgustikud olid kallid arendada ja hooldada, mis piiras nende laiemat kasutamist.

1960ndatel aastatel alustas NASA jõupingutusi telemeditsiini integreerimiseks igasse mehitatud kosmoselennu programmi. 1971. aastaks oli valmis telemeditsiinisüsteem Maal katsetamiseks – programm Space Technology Applied to Rural Papago Advanced Healthcare (STARPAHC). Kasutades kahepoolset televiisorit ja raadioühendust ning kaugtelemeetriat, ühendas programm Tohono Oʼodhami inimesi (tol ajal tuntud kui Papago) õdede ja arstidega, kes asusid sadade kilomeetrite kaugusel.

Internet ja pandeemia

Alles 1970. aastal kasutatas USA arst Thomas Bird ametlikult terminit telemeditsiin. Bird ja tema kolleegid lõid audiovisuaalse ühenduse Massachusettsi üldhaigla ja Logani lennujaama vahel, et pakkuda meditsiinilist nõustamist lennujaama töötajatele.

Alates 1970. aastatest hakkas telemeditsiin laiemat tähelepanu pälvima. Internet, mis sündis ametlikult 1983. aastal, tõi kaasa uusi viise patsientide ja arstide ühendamiseks.

Satelliidid suutsid ühendada arste ja patsiente veelgi suuremate vahemaade tagant, ilma et oleks vaja kahepoolseid suletud ahelaga televiisoreid. Telemeditsiinivõrgu arendamise ja hooldamise kulud vähenesid 1980. aastatel, avades ukse laialdasemale kasutuselevõtule.

Kanada kirjanik Peter Watts kirjeldas oma 1999. aasta ulmeromaanis «Starfish» seadet nimega «Medical Mantis». See seade võimaldab arstil patsienti kaugjuhtimisega uurida ja protseduure teha sügaval ookeani pinnast allpool. 2000. aastate alguses hakkas NASA programm «Extreme Environment Mission Operations» testima telejuhtimisega kirurgilisi roboteid veealustes keskkondades.

Telemeditsiini areng on käinud käsikäes infotehnoloogia ja kommunikatsioonitehnoloogia arenguga. Siiski jäi telemeditsiin kogu 1990. ja 2000. aastate jooksul vähe kasutatuks.

Oli tarvis ülemaailmset COVID-pandeemiat, et muuta telemeditsiin nüüdisaegse tervishoiu lahutamatuks osaks. Suurem osa sellest on videokõnede kaudu toimuvad konsultatsioonid – mitte nii erinev sellest, mida Gernsback ennustas sajand tagasi, kuigi siiani ilma robotkäte abita.

Mis saab edasi? Üks tõenäoline tegur, mis sunnib reaalset telemeditsiini lähenema teadusulme unistustele, on inimeste kosmoselendude areng.

Kui inimkond teeb edusamme kosmoseuuringutes, võib telemeditsiini tulevik hakata üha enam meenutama teadusulmet. Astronautide tervise maapealne jälgimine nõuab tehnoloogilisi läbimurdeid, et pidada sammu nende arengute edasise liikumisega sügavamale kosmosesse.

Allikas: The Conversation