Majandused üle maailma püüavad suurenevate sündimuskampaaniatega lahendada rahvastiku vähenemise probleemi. Näiteks Lõuna-Korea, Jaapan ja Itaalia on rakendanud mitmesuguseid «pronatalistlikuid» meetmeid, pakkudes lastega peredele maksusoodustusi, eluasemetoetusi ning subsiidiume viljakusraviks. Natalismiks nimetatakse poliitilist paradigmat või isiklikke väärtusi, mis edendavad inimelu taastootmist kui inimkonna olulist eesmärki ja toetab seetõttu kõrget sündimust.
Beebibuumi ergutamine on majanduskasvu mõttes paras püramiidskeem (3)
Sündimuse tõstmine on aga keeruline ja sageli võib see muutuda sunniviisiliseks. Demograafid rõhutavad, et viljakuse manipuleerimine ei ole tõhus viis sotsiaalsete ja majanduslike probleemide lahendamiseks, mis vajavad otsesemat reguleerimist ja ümberjaotamist.
Kuigi maailma rahvaarv tõenäoliselt saavutab haripunkti 2084. aasta paiku, muretsevad paljud riigid juba praegu rahvastiku vähenemise ja majanduskasvu aeglustumise pärast. Selle tulemusena on mõned riigid kehtestanud meetmeid sündimuse suurendamiseks.
Pronatalistlik liikumine on paraku püramiidskeem ja tugineb suuremate rahvaarvude vajadusele majanduskasvu edendamiseks, olles oma olemuselt ekslik. See suurendab ebavõrdsust ja paneb suurema koormuse naistele, kes vastutavad laste sünnitamise ja kasvatamise eest.
Tegelikult on pronatalistlikud poliitikad, nagu Itaalia 2020. aasta perekonnaseadus, osutunud sündimuse suurendamisel ebaefektiivseks, kuigi need toetavad peresid ja lapsi. Suurem rõhk tuleks panna haridusele, tervishoiule ja vanemahüvitistele, mis aitavad kaasa lastele parema tuleviku tagamisele, mitte üksnes sündimuse tõstmisele.
Pronatalismi idee, et rohkem inimesi lahendab praegused sotsiaalsed ja majanduslikud probleemid, on pigem lühiajaline lahendus, mis võib tulevikus kaasa tuua oluliselt suuremaid probleeme.
Allikas: The Conversation