/nginx/o/2024/08/21/16304208t1ha587.jpg)
Heemi raua, mida leidub punases lihas ja muudes loomsetes saadustes – erinevalt mitte-heemsest rauast, mida leidub peamiselt taimsetes toiduainetes – suurem tarbimine oli seotud suurema riskiga haigestuda 2. tüüpi diabeeti (T2D). Uuringut juhtisid Harvardi teadlased T.H. Chani rahvatervise koolist.
«Võrreldes varasemate uuringutega, mis põhinesid ainult epidemioloogilistel andmetel, integreerisime mitu teabekihti, sealhulgas epidemioloogilised andmed, tavapärased metaboolsed biomarkerid ja tipptasemel metaboomika,» ütles juhtiv autor Fenglei Wang, kes on toitumisosakonna teadur.
«See võimaldas meil saavutada põhjalikuma arusaama raua tarbimise ja T2D riski vahelisest seosest, samuti selle seose aluseks olevatest võimalikest metaboolsetest ühendustest.»
Uuring on avaldatud ajakirjas Nature Metabolism.
Teadlased hindasid seost raua ja T2D vahel, kasutades toitumisraporteid mille pikkus on 36 aastat. Kokku osales 206 615 täiskasvanult. Teadlased uurisid osalejate raua eri vormide – üldine raud, heem-raud, mitte-heem raud, toitumisest saadud raud ja täiendav raud ehk see, mida saadakse toidulisanditest. Lisaks viidi läbi mitmeid teste, et hinnata osalejate tervise- ja elustiilitegureid.
Uurijad analüüsisid ka bioloogilisi mehhanisme, mis toetavad heemi raua suhet T2D-ga osalejate väiksemate alamrühmade hulgas. Nad uurisid 37 544 osaleja plasma metaboolset biomarkerit, sealhulgas neid, mis olid seotud insuliini taseme, veresuhkru, vere lipiidide, põletiku ja kahe raua metabolismi biomarkeriga. Seejärel uurisid nad 9024 osaleja metaboolset profiili – väikesemolekuliliste metaboliitide taset plasmas. Need on ained, mis pärinevad kehaprotsessidest, näiteks toidu või kemikaalide lagunemisest.
Uuringus leiti oluline seos suurema heemi raua tarbimise ja T2D riski vahel. Kõrgeima tarbimise rühmas osalejatel oli 26 protsenti suurem risk T2D tekkeks kui madalama tarbimise grupis. Lisaks leidsid teadlased, et heemraud moodustas rohkem kui poole töötlemata punase lihaga seotud T2D riskist ja mõõduka osa mitmete T2D-ga seotud toitumisharjumuste riskist. Kooskõlas varasemate uuringutega ei leidnud teadlased olulisi seoseid mitteheemse raua tarbimise toidust või toidulisanditest ja T2D riski vahel.
Uuringus leiti ka, et suurem heemi raua tarbimine oli seotud T2D-ga seotud vere metaboolsete biomarkeritega. Suuremat heemi raua tarbimist seostati biomarkerite, nagu C-peptiidi, triglütseriidide, C-reaktiivse valgu, leptiini ja raua ülekoormuse markerite kõrgema tasemega. Samuti seostati suuremat heemi raua tarbimist kasulike biomarkerite, nagu HDL-kolesterool ja adiponektiin, madalama tasemega.
Uurijad tuvastasid ka kümmekond vere metaboliiti, sealhulgas L-valiin, L-lüsiin, kusihape ja mitmed lipiidide metaboliidid, mis võivad mängida rolli heemi raua tarbimise ja TD2 riski vahelises seoses. Neid metaboliite on varem seostatud T2D riskiga.
Eelkõige tekitavad leiud muret heemi lisamise pärast taimsetele liha alternatiividele, et parandada nende maitset ja välimust. Need tooted on muutumas üha populaarsemaks, kuid tervisemõjud nõuavad edasist uurimist.
«See uuring rõhutab tervislike toitumisvalikute tähtsust diabeedi ennetamisel,» ütles vastav autor Frank Hu, toitumis- ja epidemioloogiaprofessor Fredrick J. Stare. «Heemi raua tarbimise vähendamine, eriti punasest lihast, ja rohkem taimse toitumise kasutamine võivad olla tõhusad strateegiad diabeediriski vähendamiseks.»
Teadlased märkisid, et uuringul oli mitmeid piiranguid, sealhulgas võimalik segaduste ja mõõtmisvigade ebatäielik arvestamine epidemioloogilistes andmetes, kirjutab Medical Xpress.
/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)