:format(webp)/nginx/o/2024/08/26/16316400t1h27ec.jpg)
Uus teadusuuring on leidnud, et ka aastaid tagasi saadud kerge põrutus võib avaldada püsivat mõju aju funktsioonile ja käitumisele ka muidu tervetel inimestel. See uuring lisab uusi teadmisi traumaatilise ajukahjustuse (traumatic brain injury ehk TBI) kohta ja on oluline spordis esinevate ajukahjustustega seotud õigusliku maastiku arengus.
Põrutus on traumaatilise ajukahjustuse (traumatic brain injury ehk TBI) kerge vorm, mis võib tekkida näiteks kukkumiste, autoavariide, kontaktsportide või rünnakute tagajärjel. TBI-st tulenevat ajufunktsiooni häiret peetakse sageli ajutiseks, kuid üha rohkem on tõendeid, et TBI on dementsuse riskitegur. See ajendas Cambridge'i Ülikooli teadlasi Suurbritannias uurima, kuidas aju pikemas perspektiivis TBI-st, isegi kergest, taastub.
Uurijad kaasasid uuringusse 617 tervet keskealist Suurbritannia täiskasvanut vanuses 40–59 aastat osana Prevent Dementia uuringust. Osalejatele tehti MRT-skaneeringud ja neuropsühholoogilised testid, et hinnata aju struktuuri ja funktsiooni, samuti hindasid teadlased osalejate TBI ajalugu, kasutades ajukahjustuste sõeluuringu küsimustikku (Brain Injury Screening Questionnaire ehk BISQ). TBI all mõisteti vähemalt ühte peavigastust, mille tagajärjeks oli teadvusekaotus. Kerge TBI all mõisteti teadvusekaotust vähem kui 30 minutit. Samuti hinnati südame-veresoonkonna haiguste riski.
Uuringus osalenutest 36,1% teatasid vähemalt ühest TBI-st, mille tagajärjeks oli teadvusekaotus. Neist 56,1% teatas ühest TBI juhtumist, 27,4% kahest ja 16,6% rohkem kui kahest juhtumist. TBI ajalooga osalejatest määrati vigastuse raskusaste 76,2%-le, kellest 94,1% teatasid kergest TBI-st ja 5,9% mõõdukalt raskest juhtumist, mis hõlmas teadvusekaotust 30 minutit või rohkem.
Umbes kuuendikul osalejatest (17,7%) tuvastati aju mikroverejookse – väikesi, kroonilisi ajusiseseid verejookse. Võrreldes nendega, kellel ei olnud TBI-d, oli mikroverejooksude arv suurem nendel osalejatel, kellel oli varem esinenud TBI, sealhulgas neil, kellel oli kerge TBI. Suurem TBI juhtumite arv oli seotud halvenenud une, kõndimishäirete, süvenenud depressioonisümptomite ja mäluhäiretega, kuid mitte tähelepanuhäiretega. Kerge TBI grupis esines halvenenud und, depressiooni ja kõndimishäireid, kuid kognitiivseid häireid ei täheldatud.
Teadlased uurisid TBI ja südame-veresoonkonna riskitegurite (nt kõrge vererõhk, diabeet) suhtelist panust nendesse kliinilistesse häiretesse ja leidsid, et TBI oli kõige olulisem tegur, mis aitas kaasa depressioonile ja unehäiretele (aga mitte kognitiivsetele või kõndimishäiretele), olles olulisem kui südame-veresoonkonna riskitegurid. Kuigi TBI oli peamine mäluhäirete põhjustaja, olid domineerivad tegurid siiski sugu ja vanus.
Teadlased rõhutasid, et nende andmed näitavad, et muidu tervetel keskealistel täiskasvanutel oli TBI-ga seotud tuvastatavad muutused veresoonte aju kujutistes ja kliinilistes omadustes. Kokkuvõttes on neil leidudel olulised tagajärjed tulevasteks uurimissuundadeks, samuti kliinilisteks praktikateks ja kogukonna tasandi poliitika kujundamiseks.
Spordiga seotud TBI on viimastel aastatel muutunud suureks murekohaks, kuna üha rohkem on tõendeid selliste vigastuste lühi-, kesk- ja pikaajaliste tagajärgede kohta. Enamik näiteid pärineb kontaktsportidest, nagu poks ja võitluskunstid, jalgpall, jäähoki ja Ameerika jalgpall, ning sellest tulenevalt on ka õiguslik maastik selle teema ümber muutunud.
Ajukahjustustega seotud kohtuasjad spordis on muutunud üha tavalisemaks, kusjuures sportlased peavad organisatsioone ja üksikisikuid vastutavaks vigastuste eest, mida nad mängimise ajal saavad. Näiteks 2015. aastal jõudis USA-s NFL ilma oma süüd tunnistamata ühishagi lahendini, lubades maksta kompensatsiooni endistele mängijatele, kellel oli diagnoositud dementsus või muud ajukahjustused, mis olid seotud põrutustega.
Suurbritannias on praegu üleval ühishagi, mille sihtmärgiks on kolm spordi juhtorganit. Hagiavalduse esitasid 295 endist mängijat – nii amatöörid kui ka professionaalidest mehed ja naised vanuses 22 kuni 80 –, kes väidavad, et World Rugby, Inglismaa Ragbi Liit ja Walesi Ragbi Liit ei rakendanud mõistlikke meetmeid, et kaitsta mängijate tervist ja ohutust.
Austraalias on see teema samuti aktuaalne. Näiteks teatas tänavu aprillis Austraalia jalgpalliliiga (AFL) mängija Nathan Murphy, et ta lõpetab spordikarjääri – olles kõigest 24-aastane. Murphy lõpetas karjääri pärast seda, kui meditsiiniline komisjon soovitas tal seda teha, kuna tal oli oma spordikarjääri jooksul olnud kümme põrutust. Kuid Murphy pole esimene ega ka noorim mängija, kes on AFL-ist peavigastuste tõttu varakult pensionile jäänud.
Veel üks vastuoluline teema on krooniline traumaatiline entsefalopaatia (chronic traumatic encephalopathy ehk CTE) – progresseeruv neurodegeneratiivne haigus, mis on seotud korduvate peatraumadega. See on vastuoluline, kuna CTE ja kontaktsportide vahel pole lõplikku põhjuslikku seost kindlaks tehtud, kuigi uuringud seda tugevalt viitavad. Probleem on ka selles, et seisundit saab diagnoosida ainult lahkamise teel.
Need sageli keerulised ja emotsionaalsed kohtuasjad on toonud kontaktsportidesse uue turvalisuse ajastu. Kuid ühine küsimus, mis nende kõigi puhul esile kerkib, on see: kas spordiorganisatsioonid kohandavad oma ohutusreegleid või muudavad põrutusprotokolle, et paremini hallata riske ja vältida tulevasi kohtuvaidlusi?
Muudatused on vajalikud ka kultuurilisel tasandil. Austraalia parlamendi senati kogukonnaasjade alaline komisjon kuulas oma hiljuti avaldatud aruande «Põrutused ja korduvad peatraumad kontaktsportides» koostamise käigus tõendeid spordiinimeste poolt, kes ei raporteerinud põrutustest, kartes, et neile keelatakse mängimine või et nad valmistavad oma meeskonnale pettumust. Sportlaste prioriteet «võita iga hinna eest» peab muutuma, et tagada pikaajaline heaolu.
Cambridge'i ülikooli juhitud uuring avaldati ajakirjas JAMA Network Open.
Allikas: New Atlas
/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)