/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)
/nginx/o/2024/08/27/16317609t1h7702.jpg)
Me kasutame sõna «armastus» segadust tekitavas kontekstis – alates seksuaalsest jumaldamisest kuni emaarmastuse või looduse armastamiseni. Nüüd võib aju põhjalikum pildistamine selgitada, miks me kasutame sama sõna nii mitmete inimkogemuste jaoks.
ARMASTUS ON LEITUD ⟩ Uus uuring näitab, kus armastus ajus elab
«Näed oma vastsündinud last esimest korda. Laps on pehme, terve ja imeilus – sinu elu suurim ime. Tunned väikese vastu suurt armastust.»
Ülaltoodud väide oli üks paljudest lihtsatest stsenaariumidest, mida esitleti viiekümne viiele vanemale, keda kirjeldati kui armastavas suhtes olevat. Aalto ülikooli teadlased kasutasid ajutegevuse mõõtmiseks funktsionaalset magnetresonantstomograafiat (fMRI), samal ajal kui katsealused mõtlesid lühijutte kuue erineva armastuse tüübi kohta.
«Nüüd anname varasematest uuringutest põhjalikuma pildi erinevat tüüpi armastusega seotud ajutegevusest,» ütleb uuringut koordineerinud filosoof ja teadlane Pärttyli Rinne. «Armastuse aktiveerimise muster genereeritakse sotsiaalsetes olukordades basaalganglionides, otsmiku keskjoonel, precuneusel ja pea tagaküljel asuvas temporoparietaalses ristmikus.»
Armastus oma laste vastu tekitas kõige intensiivsema ajutegevuse, millele järgnes tihedalt romantiline armastus.
«Vanemliku armastuse puhul aktiveerus armastust ette kujutades sügaval aju premeerimissüsteemis juttkeha piirkonnas ja seda ei nähtud ühegi teise armastuse puhul,» ütleb Rinne. Armastus romantiliste partnerite, sõprade, võõraste, lemmikloomade ja looduse vastu oli samuti osa uuringust, mis avaldati sel nädalal ajakirjas Cerebral Cortex.
Uuringute järgi ei mõjuta ajutegevust mitte ainult armastatud objekti lähedus, vaid ka see, kas tegemist on inimese, mõne muu liigi või loodusega, kirjutab Medical Xpress.
Pole üllatav, et kaastundlik armastus võõraste vastu oli vähem rahuldust pakkuv ja põhjustas vähem aju aktiveerimist kui armastus lähisuhetes. Samal ajal aktiveerib armastus looduse vastu aju tasustamissüsteemi ja visuaalseid piirkondi, kuid mitte sotsiaalseid ajupiirkondi.
Teadlaste suurimaks üllatuseks oli see, et inimestevahelise armastusega seotud ajupiirkonnad olid lõpuks väga sarnased, erinevused seisnesid eelkõige aktiveerimise intensiivsuses. Igat tüüpi inimestevaheline armastus aktiveeris sotsiaalse tunnetusega seotud ajupiirkondi, erinevalt armastusest lemmikloomade või looduse vastu – ühe erandiga.
Katsealuste aju näitas, kas nad jagasid oma elu karvase sõbraga või mitte: «Oled kodus diivanil ja teie lemmikloom istub teie kõrvale. Näiteks kass nurrub või toetab koer oma pea teile sülle. Te kogete suurt armastustunnet.»
«Kui vaadata armastust lemmikloomade vastu ja sellega seotud ajutegevust, siis sotsiaalsusega seotud ajupiirkonnad näitavad statistiliselt, kas inimene on lemmikloomaomanik või mitte. Lemmikloomaomanike puhul on need piirkonnad rohkem aktiveeritud kui mitte-lemmikloomade omanike puhul,» räägib Rinne.
Armastuse aktiveerimist kontrolliti uuringus neutraalsete lugudega, milles juhtus väga vähe. Pärast seda, kui nad olid kuulnud professionaalse näitleja esitust igast armastusloost, paluti osalejatel igat emotsiooni kümme sekundit ette kujutada.
See pole esimene pingutus armastuse leidmisel Rinnele ja tema meeskonnale. Nad on läbi viinud mitmeid uuringuid, mille eesmärk on süvendada meie teaduslikke teadmisi inimese emotsioonide kohta.
Armastuse närvimehhanismide mõistmine ei aita mitte ainult suunata filosoofilisi arutelusid armastuse olemuse, teadvuse ja inimsidemete üle, vaid ka teadlased loodavad, et nende töö parandab vaimse tervise sekkumist sellistes tingimustes nagu kiindumushäired, depressioon või suhteprobleemid.