:format(webp)/nginx/o/2023/11/28/15746972t1h8566.jpg)
Uue teadusuuringuga on leitud seos populaarse diabeedi- ja kaalulangetusravimi Ozempicu ning enesetapumõtete märkimisväärselt suurenenud riski vahel. Kuigi teadlased ei suuda veel kindlalt väita, et Ozempic põhjustab neid mõtteid, rõhutavad nad, et seos vajab edasist uurimist, et hoiatada inimesi võimalike riskide eest.
Ozempicu ümber on palju kära. Selle toimeaine, semaglutiid, on glükagoonilaadse peptiidi (GLP-1) retseptori agonist (GLP-1 RA), mis on muutnud diabeedi ja kaalujälgimise ravi, suutes langetada veresuhkru taset ja vähendada söögiisu. Aastatel 2015–2019 kasvas 2. tüüpi diabeetikute osakaal, kes said ravi GLP-1 agonistidega, sealhulgas semaglutiidiga, 3,2 protsendilt 10,7 protsendile.
Hiljutised uuringud on rõhutanud selle ravimi täiendavaid terapeutilisi eeliseid, sealhulgas neerutüsistuste vähenemist 2. tüüpi diabeetikutel, südameprobleemide riski vähenemist ülekaalulistel mitte-diabeetikutel ning selle potentsiaali sõltuvuse ravis. Kuid äsja avaldatud uuring on leidnud tumedama seose semaglutiidi ja enesetapumõtete vahel.
Pärast seda, kui 2023. aastal ilmusid teated enesetapu- või enesevigastamismõtete seosest GLP-1 agonistide semaglutiidi (Ozempic ja Wegovy) ja liraglutiidiga (Saxenda), uurisid Ameerika, Itaalia ja Šveitsi teadlased andmeid Maailma Terviseorganisatsiooni ülemaailmsest andmebaasist, mis sisaldab üle 28 miljonit kahtlustatavate kõrvaltoimete juhtumeid.
Uuringus otsiti andmebaasist raporteid semaglutiidi ja liraglutiidiga seotud enesetapu- või enesevigastamismõtete kohta ajavahemikus juuli 2011 kuni august 2023. Ravimi määramise põhjused jagati kategooriatesse: diabeet, kaalujälgimine, võimalikud näidustusevälised kasutused ja muud näidustused. Näidustuseväline kasutamine tähendab ravimi kasutamist eesmärgil, milleks see pole ametlikult heaks kiidetud. Näiteks enne Wegovy kasutuselevõttu, mis on heaks kiidetud rasvumise raviks, määrasid arstid sageli Ozempicu, mis on diabeediravim, kaalulangetuseks.
Enne uurimistulemuste juurde liikumist on oluline mõista nende statistilisi analüüse. Ravimiohutuse järelevalve, mis tegeleb ravimite kõrvaltoimete tuvastamise, hindamise, mõistmise ja ennetamisega, tugineb suures osas kahtlustatavate kõrvaltoimete spontaansetele raportitele, mille alusel tehakse uute riskisignaalide avastamiseks ebaproportsionaalsuse analüüse. Kui kõrvaltoimete ja ravimi seostamine on märkimisväärselt kõrgem oodatust, tekib signaal, mis viitab võimaliku riski olemasolule. Siiski ei saa neid signaale käsitleda lõpliku teadusliku tõendina põhjusliku seose kohta.
Uurijad tuvastasid andmebaasist 36 172 078 kirje põhjal kokku 107 unikaalset semaglutiidiga seotud enesetapu- ja/või enesevigastamismõtete juhtumit ning 162 liraglutiidiga seotud juhtumit. Ravimi määramise peamised põhjused olid võimalikud näidustusevälised kasutused (semaglutiidil 31,8 protsenti ja liraglutiidil 33,9 protsenti), sellele järgnesid kaalujälgimine (vastavalt 26,2 protsenti ja 24,7 protsenti) ning diabeet (24,3 protsenti ja 20,4 protsenti).
Kuid analüüsides leiti semaglutiidiga seotud enesetapumõtete puhul märkimisväärne ebaproportsionaalsus võrreldes teiste diabeediravimitega, samas kui teiste uuritud kõrvaltoimete puhul signaale ei tuvastatud. Ebaproportsionaalsus jäi püsima ka siis, kui semaglutiidi kasutamisel võeti samal ajal teisi ravimeid, mis viitab võimalikule seosele vaimse tervise probleemidega.
Teadlaste sõnul vajab semaglutiidi kasutamisel ilmnenud suurenenud enesetapumõtete risk edasist uurimist. «Ebaproportsionaalsus jäi oluliseks, kui keskenduti koos semaglutiidiga kasutatud antidepressantidele või bensodiasepiinidele, mis viitab sellele, et ärevuse ja depressiooniga inimesed võivad olla suuremas ohus enesetapumõtete tekkeks semaglutiidi kasutamisel,» selgitasid teadlased. Kui analüüs tehti pärast antidepressantide raportite eemaldamist, ei tuvastatud ebaproportsionaalsuse signaali. Seevastu, kui välja jäeti bensodiasepiinide juhtumid, jäi ebaproportsionaalsus oluliseks. See on kooskõlas põhilise psühhopatoloogia ja semaglutiidi mõju vahelise koostoimega ning vajab edasist uurimist.
Uuringu tulemused on tekitanud ekspertides vastukaja. Melbourne'i ülikooli psühholoogiateaduste kooli vanemteadur Dr Trevor Steward tõstatas uuringu põhjal küsimusi täiendavate ettevaatusabinõude vajalikkusest semaglutiidi määramisel vaimse tervise probleemidega patsientidele ning kas ravimi pakendile tuleks lisada hoiatus enesetapumõtete suurenenud riski kohta teatud inimestel.
Uuring tõstatab olulisi küsimusi selle kohta, kas semaglutiidi määramisel vaimse tervise probleemidega patsientidele on vaja täiendavaid ettevaatusabinõusid ja kas mõnel inimesel tuleks ravimipakendile lisada hoiatus suurenenud enesetapumõtete riski kohta.
Uurijad ei väida, et semaglutiid põhjustab enesetapumõtete suuremat riski, ning toovad esile uuringu piirangud. Näiteks võis enesetapumõtlemine eksisteerida juba enne GLP-1 ravi alustamist. Potentsiaalsete segajate, nagu alkoholi ja narkootikumide tarvitamine, kohandamine oli piiratud juhtumite vähesuse tõttu. Puudusid ka andmed näidustusevälise määramise ulatuse ja selle mõju kohta tulemustele. Andmed ravikuuri kestuse kohta kuni kõrvaltoime ilmnemiseni olid kättesaadavad vaid vähestes juhtumites. Samuti oli paljudes juhtumites puudu teave ravimi annuse kohta, mis takistas annuse-reaktsiooni analüüsi.
Vaatamata nendele piirangutele väidavad teadlased, et nende uuringu tõstatatud seos semaglutiidi ja enesetapumõtete vahel vajab siiski edasist uurimist.
Uuring avaldati ajakirjas JAMA Network Open.
/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)