/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)
/nginx/o/2024/09/09/16348023t1ha8df.png)
Harvaesineva päriliku haigusega patsientidel, kellel tekib märkimisväärne nägemiskaotus juba lapsepõlves, paranes nägemine geeniteraapia tulemusel kuni 10 000 korda, selgub uuest uuringust.
Geenitraapiaga tohterdati nägemist 100 korda paremaks
Kliinilist uuringut juhtinud Pennsylvanias asuva Perelmani meditsiinikooli teadlased leidsid, et ravi abil oli patsientidel võimalik paremini näha isegi väga hämaras valguses, kus varem oli vajalik ere sisevalgustus. Näiteks üks patsient teatas, et suutis esimest korda orienteeruda keskööl vaid lõkketule valguses. Uuringu tulemused avaldati ajakirjas The Lancet.
Kokku osales I/II faasi kliinilises uuringus 15 inimest, sealhulgas kolm last. Kõigil patsientidel oli Leberi kaasasündinud amauroos, mis oli põhjustatud mutatsioonidest GUCY2D geenis – geenis, mis vastutab nägemise jaoks oluliste valkude tootmise eest. See konkreetne seisund, mida esineb maailmas vähem kui 100 000 inimesel ja mis kannab lühendit LCA1, põhjustab juba varajases lapseeas tõsist nägemise halvenemist.
/nginx/o/2024/09/09/16348027t1h792e.png)
Kõigil katses osalenud patsientidel oli tõsine nägemise halvenemine, nende parim nägemistulemus oli 20/80 või halvem – see tähendab, et kui tavaline inimene näeb objekti selgelt 24 meetri kauguselt, pidid need patsiendid objekti selgelt nägemiseks liikuma vähemalt 6 meetri kaugusele.
Kuna prillid suudavad korrigeerida ainult silma fookusvõimekuse probleeme, mitte geneetilistest võrkkesta haigustest põhjustatud nägemiskaotust, oli nende mõju nendele patsientidele piiratud.
Kliiniline uuring testis erinevaid geeniteraapia ATSN-101 annuseid, mis põhines AAV5 mikroorganismil ja süstiti kirurgiliselt võrkkesta alla. Esmalt said kolm täiskasvanut igaüks ühe kolmest annusest: madala, keskmise ja kõrge. Pärast iga annust viidi läbi hindamised, et tagada annuste ohutus. Uuringu teises etapis manustati kõrge annus nii täiskasvanutele kui ka lastele, jällegi pärast varasemate osalejate turvalisuse ülevaatust.
Tulemuste paranemine ilmnes kiiresti, sageli juba esimese kuu jooksul, ja kestis vähemalt 12 kuud. Üksikasjalikud vaatlemised jätkuvad. Kõrgeima annuse saanud patsientidest kolm saavutasid liikumiskatsetes maksimaalsed tulemused erineva valgustatuse taseme juures. Lisaks katsetati nägemisteravust silmatabelitega ja mõõdeti kõige nõrgemaid valgussähvatusi, mida patsiendid pimedas ruumis tajusid.
Üheksa kõrgeima annuse saanud patsiendi seas koges kaks neist nägemise 10 000-kordset paranemist.
Uuringu juhtiv autor Wellesley silmakliiniku teadusprofessor Artur Cideciyan märkis, et kuigi nad ennustasid LCA1 puhul suurt nägemise paranemise potentsiaali, ei olnud kindel, kuidas fotoretseptorid reageerivad pärast aastakümnete pikkust pimedust. Edukas mitmekeskuseline uuring (multi-center trial) tõestab, et geeniteraapia võib olla erakordselt tõhus.
Peamine uuringu eesmärk oli hinnata geeniteraapia ohutust ja erinevate annuste mõju. Kuigi mõned patsiendid kogesid kõrvaltoimeid, olid need valdavalt seotud kirurgilise protseduuriga. Kõige sagedasemaks kõrvaltoimeks oli sidekesta verejooks, mis paranes iseenesest. Kahel patsiendil tekkis silmapõletik, mis taandus steroidraviga. Uuringu ravimiga seotud tõsiseid kõrvaltoimeid ei täheldatud.
See töö järgneb veel ühele edukale oftalmoloogilisele uuringule, mis viidi läbi samas ülikoolis ja milles kasutati CRISPR-Cas9 geenitehnoloogiat, et parandada nägemist CEP290 geenimutatsiooniga LCA-patsientidel. See oli esimene kord, kui geenimuutmisega ravis osalesid lapsed.
Uuringu kaasautori ja Cideciyani kolleegi Tomas S. Alemani sõnul pakub see uusim kliiniliste uuringute edu lootust pärilike võrkkesta degeneratsioonide põhjustatud lapseea pimeduse ravimiseks. Fookuses on nüüd ravi täiustamine ja varasemate haigusilmingute ravimine, kui ohutus on kinnitatud. Loodetavasti annavad sarnased lähenemisviisid positiivseid tulemusi ka teistes kaasasündinud võrkkesta pimeduse vormides.
Eksperimentaalse ravimi kliinilise kasutuselevõtu jaoks on vajalik veel üks kliiniline uuring, kus osalejad saavad juhuslikult valitud annuse ning ei patsiendid ega uurijad tea, kes mida saab, vältimaks tulemuste võimalikku kallutatust.