Arst annab nõu: kuidas toetada ja suunata Alzheimeri tõvega lähedase elu parimal moel

Tuleb võtta aega, et näha, kuidas lähedased hakkama saavad. Foto: Shutterstock

Confido vaimse tervise keskuse juht psühhiaater dr Mari-Liis Laanetu räägib, kuidas toetada Alzheimeri tõve või mõne muu dementsuse diagnoosiga lähedast.

Kui uuringutel avastatakse degeneratiivset tüüpi haigus, mis põhjustab süvenevalt mälu või muude kognitiivsete funktsioonide häiritust, on haiguse varajase avastamise korral võimalus suunata haige tulevikku veel parimal võimalikul moel, alustades sellest, milline hakkab olema elukorraldus, kuni juriidiliste tahteavalduste tegemiseni välja.

Tänapäeval on maailmas juba olemas ka ravimeetodeid, mis lubavad Alzheimeri tõve kulgu muuta, kuid nende kättesaadavus on piiratud ning sellega kaasnevad arvestatavad riskid. Praegu kättesaadava ning ka ravijuhendites soovitatud ravimraviga üritatakse võimalikult pikaks muuta perioodi, mil inimene säilitab oma iseseisvuse, see tähendab, et tema kõrvalabi vajadus oleks võimalikult vähene. See aga, kas ja kuidas vastavale ravile reageeritakse, on individuaalne, sõltudes mitmetest teguritest.

Haiguse progresseerumist aitavad pidurdada tervislikud eluviisid ja füüsiline aktiivsus, viimane soodustab ka uute närvirakkude ja -ühenduste teket. Samuti aitavad uudsete asjade harrastamine või uutmoodi tegemine ning sotsiaalsed kontaktid tõhusalt säilitada mõtteerksust.

Oluline on märgata ja jälgida, kuidas lähedane toime tuleb

Dr Mari-Liis Laanetu Foto: Confido

«Võib-olla mingid asjad ei jää enam nii hästi meelde ega tule välja, aga kuni ollakse kursis, kes olen mina ja kes on minu lähedased, millised on mõtted ja soovid edasise suhtes, on inimene võimeline kaasa mõtlema ning sõna sekka ütlema. Väga sageli jõutakse arstide vaatevälja ja diagnoosini siis, kui on nii lootusetult hilja, et inimene ei suuda ise enam neis asjades kaasa rääkida. Paraku häirub selle haigusega otsustusvõime,» räägib Laanetu.

Laanetu soovitab võtta vahel päeva, et veeta see koos vanemaealise lähedasega, ja vaadata, kuidas ta ise toime tuleb. Sageli kiputakse külas käies olema väga abivalmid ja kõik ise ära tegema ning seetõttu polegi teadmist, kuidas lähedane ise nende samade asjadega toime tuleks. Kõige vajaliku valmis panemine ei pruugi toimida. Külmkapp võib olla täis head ja paremat, aga tihti selgub, et lähedane pole toitu puutunud. Esiteks väheneb või kaob vanuse ja haigusega näljatunne ning teisalt võivad puududa ka asjasse puutuvad oskused. «Ei osata enam külmkapist toitu võtta või selgub, et puudub oskus seda süüa. Samas, kui keegi näiteks puuvilja ära koorib ja selle kätte annab, siis süüakse see ära küll,» toob Laanetu elulise näite.

Sageli on haige jaoks ohtlikud koduseadmed – eelkõige need, mille vale käsitsemine või hooletusse jätmine võivad viia katastroofiliste tagajärgedeni. Näiteks võib olla varasemast ajast meeles teadmine, et tuleb keeta vett, see pannakse kuumale pliidile keema, aga köögist lahkudes ununeb, et midagi sellist ette sai võetud.

Isiksuse ja käitumise muutused

Kaugemale arenenud haiguse puhul muutub inimene justkui lapseks – häirub analüüsi- ja otsustusvõime, planeerimisoskus, ei suudeta ette näha oma tegude tagajärgi, ei saada asjadest aru täiskasvanu kombel, võivad tekkida erinevad juhuslikud ideed, sealjuures võivad kehaline tervis ning liikumisvõime olla väga head.

Haigus võib tuua kaasa isiksuse ja käitumise muutusi, mida lähedastel ei ole kerge taluda. Näiteks muututakse süüdistavaks või kurjaks. Laanetu kinnitab, et see ei näita sugugi inimese varasemat tegelikku suhtumist ega ole midagi isiklikku, vaid on osa haiguse sümptomaatikast.

Alzheimeri tõvele on üldiselt iseloomulik ka see, et haiguse progresseerudes muututakse üsna muretuks ja heatujuliseks, haige inimese mõtted on lühikesed, konkreetsed ja sageli helged.

Hooldaja ise peaks vältima läbipõlemist

Kodukeskkonnas elamine on dementsussündroomiga inimeste jaoks küll eelistatud, aga kui inimene enam ise hakkama ei saa ning talle pole võimalik tagada kõrvalist abi ja järelevalvet, võiks otsustada hooldekodu kasuks. Ühest hetkest on kõige olulisem aspekt turvalisuse tagamine. «Kui teha otsus kodus hooldamise kasuks, tuleb arvestada, et hooldusvajadus läheb ajaga järjest suuremaks,» tõdeb Laanetu.

Aeg-ajalt tuleks koos käia arsti või mõne muu vastava spetsialisti juures, kasvõi nõu küsimiseks. «Sageli ilmneb haiguse käigus käitumuslikke probleeme ja psühhiaatrilisi sümptomeid, mille korral saab aidata. Ja olla kontaktis kasvõi selleks, et ühel hetkel ise abi saada – et arst näeks ära, kui enam hooldaja ei jaksa,» ütleb Laanetu.

Isegi kui on tehtud otsus hooldada lähedast ise, saab ja tulebki sellest aeg-ajalt puhkust võtta. Kuigi rutiini muutus pole selle häire korral soovitatav, on abistaja oluline ülesanne hoolitseda lisaks selle eest, et tema endaga oleks hästi, sest ainult siis saab ta oma rolli täita. Parim lahendus oleks leida keegi, kes juba tuttavas keskkonnas lähedase eest hoolitseks, kuid samuti on võimalik lähedane loetud nädalateks pansionaati, hooldekodusse viia, et endale puhkamiseks aega võtta.

«Vahel tundub see otsus hirmus raske, et kuidas hooldekodu ja kuidas ma ise ei saa, ning lõpuks põletakse läbi, suhted kodus muutuvad väga kehvaks. Tekib küsimus, kas see on mõistlik valik. Seda eriti olukorras, kui haige enam ei mõista, kus ta on või kes tema eest hoolitseb. Hooldekodus koos veedetud aeg on tihti kvaliteetsem – saabki minna lähedast sinna vaatama, võtta tema jaoks see aeg, rääkida, mitte tegeleda pidevalt vaid elementaarsete hooldustoimingutega,» sõnab Laanetu.