Aju moodustavad kahte tüüpi rakud. Neuronid, tuntud ka kui närvirakud, on sõnumikandjad, mis vahendavad elektriliste impulsside kaudu teavet. Teist tüüpi rakud – gliia – moodustavad ülejäänud osa. Mikrogliia on gliia perekonna väikseim liige ja moodustab umbes 10 protsenti kõigist ajurakkudest. Väikestel rakkudel on keskne ovaalse kujuga «keha», millest väljuvad jätked, mis liiguvad pidevalt, et tajuda ümbritsevat keskkonda.
Mikrogliia kontrollib aju arengut, eemaldades liigsed sünapsid ja parandades müeliini, mis on närvirakkude kaitsekiht, mis aitab ka signaalidel liikuda. Mikrogliia rakud kaitsevad aju infektsioonide eest, hävitades baktereid ja viiruseid, ning puhastavad seda rakujäätmetest ja hävitavad toksilisi valke, nagu Alzheimeri tõvega seotud amüloidnaastud.
Kuid teatud olukordades võivad mikrogliia rakud liigselt ärgastuda ja muutuda kahjulikeks, põhjustades põletikku ja kahjustades teisi ajurakke.
Nimelt, kui mikrogliia rakud tajuvad, et ajus on midagi valesti, näiteks infektsioon või suur hulk amüloidnaaste, lülituvad nad ülireaktiivsesse olekusse, selgitas Linda Watkins, Colorado Boulderi ülikooli neuroteadlane.
Mikrogliia rakud muutuvad palju suuremaks, nagu mini-õhupallideks, tõmbavad oma jätked sisse ja hakkavad ringi liikuma, «õgides» ohtralt ette jäävat.
Aktiveeritud mikrogliia vabastab ka põletikuliste tsütokiinidena tuntud aineid, mis toimivad nagu majakad, kutsudes teisi immuunrakke tegutsema. Selline reaktsioon on vajalik, et aidata kehal sissetungijate ja ohtude vastu võidelda. Tavaliselt naasevad mikrogliia rakud teatud aja pärast oma «heasse» olekusse, aga mõnikord püsib üliaktiveerunud seisund kaua.