/nginx/o/2024/10/11/16412364t1h9875.jpg)
Paljud vanemad seisavad kooliaasta alguses silmitsi olukorraga, et laps väldib koolis või lasteaias tualetis käimist. See hirm võib põhjustada nii füüsilisi kui ka emotsionaalseid probleeme. Kuidas muret aegsasti märgata ja last aidata, selgitab apteeker.
Sügise saabudes on mitmed lapsevanemad põrkunud probleemiga, kus selgub, et nende lasteaia- või kooliealine laps ei soovi tualetis käia mujal kui oma kodus. Benu Tõrva keskapteegi proviisor Virge Sokk selgitab, et tualetiskäigu edasilükkamine ei mõjuta ainult lapse füüsilist vaid ka vaimset tervist ja heaolu ning murega peaks tegelema kohe selle ilmnedes, et probleemi süvenedes olukord hullemaks ei läheks.
«Hirm tualetiskäimise ees on üldiselt tingitud mõnest ebameeldivast kogemusest,» selgitab proviisor. «Näiteks on keegi last narrinud sellel teemal või on tal ebameeldiv juhtum, näiteks juhtus tualetis käies mingi äpardus ja sellega seoses on näiteks saanud laps pragada ja edaspidi proovides sellist olukorda vältida, ta ei tahagi tualetti minna.»
«Kui laps hoiab soole tühjendamist teadlikult kinni, siis võib see viia kõhukinnisuse ja valuliku roojamiseni,» hoiatab Sokk. «Valulik kogemus võib põhjustada lapsele veelgi suuremat hirmu tualetti minna, mis omakorda süvendab probleemi. Pikaajaline kõhukinnisus võib kulmineeruda probleemidega, nagu näiteks soolesulgus, mis vajab sekkumist.»
Sokk rõhutab, et lapsevanemad peaksid olema tähelepanelikud ja jälgima, kas laps käib tualetis regulaarselt. «Kui laps ei käi päevas vähemalt korra tualetis või kaebab kõhuvalu, võib olla põhjuseks tualetihirm. Samas tasub teada, et ka liiga tihe tualetis käimine ei ole hea ja vajaks tähelepanu. Sekkumist vajavad mõlemad – nii kõhulahtisus kui -kinnisus.»
Lapsevanematel on oluline roll lapse tualetiharjumuste kujundamisel. «Laps peaks tundma end tualetti minnes turvaliselt ja privaatselt,» selgitab Sokk. «See tähendab, et last ei tohiks sundida või temalt liiga palju oodata, kui tal on raskusi tualetitoimingutega. Selle asemel tuleks last julgustada ja õpetada vajaduse korral õiget hügieeni.» Samas tõdeb Sokk, et parim ei ole ka tualetis nutiseadme võï raamatu kasutamine. «Tualetis tuleks keskenduda sellele tegevusele, milleks sinna mindi ja mitte jääda pikalt istuma,» annab proviisor nõu.
Lisaks soovitab Sokk jälgida lapse toitumist ja veetarbimist, sest need on olulised tegurid seedetegevuse reguleerimisel. «Lapsevanematel on oluline teada, et mitmekesine toit, piisav veejoomine ja liikumine aitavad ennetada kõhukinnisust, mis võib omakorda vähendada tualetihirmu tekkimist.» Sokk selgitab, et samuti peaks jälgima, kuidas mingid toidud lapsele mõjuvad. «Tänapäeval on levinud mitmed toidutalumatused ja ka need tekitavad seedeprobleeme. Kahtluse korral aitab lahendusi leida perearst.»
Kui hoolimata vanemate püüdlustest tualetihirm ei leevene, on soovitatav pöörduda arsti poole. «Mõnel juhul võib olla vajalik konsultatsioon psühholoogiga, et aidata lapsel hirmu ületada ja leida selle algpõhjused,» soovitab Sokk. «Lapse kõhumuresid võiks esmalt proovida lahendada ilma ravimiteta, kuid kui mure püsib, tuleks kindlasti konsulteerida arstiga.»
Lapse tualetihirmu leevendamine nõuab tihti vanemate, õpetajate ja tervishoiutöötajate koostööd. «Kindlasti peaks laps saama tualetti kasutada alati, kui tal on selleks vajadus. Nii lasteaias kui ka koolis võib lapsel olla soov kasutada tualetti näiteks mingi tegevuse või tunni ajal. Sellisel juhul ei tohiks sellest suurt numbrit teha, vaid lasta laps vaikselt oma asju ajama,» märgib Sokk.
/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)