/nginx/o/2024/10/14/16418699t1hc337.jpg)
Statistika näitab, et keskmiselt tuleb sõrmede vigastusi tööülesandeid täites ette iga päeva kohta kaks ja kõige rohkem õnnetusi juhtub masinatega töötamisel. Sageli on probleemiks töötaja tähelepanematus ja ohutusnõuetele mittevastavad ning vananenud töövahendid, kuid tööohutusnõudeid eiratakse ka teadlikult.
Tänavu 1. juuli seisuga on juhtunud 1572 tööõnnetust, mis on ligi kaks protsenti rohkem kui möödunud aasta samal perioodil. 2023. aastal vigastati töökohal sõrmi 706 korral ning jäseme vigastus toimus iga viienda tööõnnetuse käigus.
Kevadel kontrollis Tööinspektsioon Eesti põhi- ja kutsekoole, kus õpetatakse puidu- ja metallitööd. Kahjuks selgus, et tehnoloogiaklasside ohutus on kohati väga puudulik. Masinad olid kaitseseadisteta, kemikaalid märgistamata, mõnikord puudus hädaseiskamislüliti ja esinesid muud olulised puudujäägid.
Koolipingist kaasavõetud hoiakud kanduvad hiljem ka tööellu: õnnetused juhtuvadki kõige sagedamini puidu- ja metallitööstuses. Kõige rohkem õnnetusi toimub hööveldamiseks, pressimiseks ja lihvimiseks mõeldud seadmeid kasutades ning ketaslõikurite ja liikuvate laaduritega töötamisel.
Eriti suureks probleemiks on kaitseseadiste puudumine – kiputakse eemaldama kaitsepiirdeid või on kasutusel nõukogudeaegsed töövahendid, mis ei vasta tänapäevastele ohutusnõuetele.
Tööinspektsiooni töökeskkonna konsultant Rein Reisberg sõnas, et kaitsepiirete eemaldamist põhjendatakse sellega, et need segavad töötamist, halvendavad nähtavust ning langetavad tootmiskiirust. «Kui ühel kaalukausil on ohutus, teisel kiirus ja mugavus, siis kumb kumma üles kaalub? Tahes-tahtmata on ohutus see, mis järele annab,» lausus Reisberg. Ta lisas, et sageli on probleemiks vanad masinad, mis pole ohutud.
«Masina vanus pole veel kriteerium, et seda ei tohiks kasutada. Neil pinkidel on kunagi olnud ka kaitseseadised, mis on nüüdseks kas katki läinud või maha võetud. Kui uuel masinal kaitse maha võtta, siis see ei käivitu, aga vanadel pinkidel sellist blokeeringut ei ole.»
Töötaja puhastas koos vahetuse paarimehega spooni hakkurit. Enne masina puhastamist seade seisatakse, kuid töötaja liikus hakkuri juurde juba enne masina täieliku seisma jäämist. Kuna seadme vasak külg on raskelt ligipääsetav ja seda kasutatakse ainult puhastuse perioodil, siis polnud seadme kettülekannetele ligipääs täielikult blokeeritud. Töötaja kaotas tähelepanu ning ta käsi sattus ülekandeketi ja hammasratta vahele.
Puudujääke esineb ka töötajate juhendamises ja väljaõppes. Statistika näitab, et ligikaudu veerand tööõnnetustest juhtub töötajatega, kes on tööl olnud alla aasta ja kes pole saanud tööga alustamiseks piisavat väljaõpet.
Reisberg toob hoiatava näite: «Töötaja oli oma esimesel tööpäeval jõudnud tööl olla 1,5 tundi ning sellest reaalselt töötanud vaid pool tundi, kui lõikas endal kaks sõrme maha. Vähe sellest, et juhendamine tehakse formaalselt – ka masinate kirjalikud ohutusjuhendid on liiga üldsõnalised. Kui töötaja pole ise piisavalt kogenud, et saada aru, kuidas masin töötab ja kus ohualad on, võivadki õnnetused juhtuda.»
Isegi, kui masinaid osatakse tavaolukorras turvaliselt kasutada, siis niipea, kui olukord standardist veidi erineb, näiteks kui midagi jääb masina vahele või kui seade läheb rikki, kipuvad juhtuma õnnetused.
Töötaja sisestas laudu höövlisse, ühel hetkel kõndis höövli keskele ja märkas seal suuremat lahtist puidutükki, mida proovis käega ära võtta. Kahjuks pani ta seda tehes sõrmed töötava höövli vahele.
Kui sõrmed masinate vahele jäävad, siis lõpeb see raske kehavigastusega ja halvemal juhul isegi sõrme kaotamisega.
Tööinspektsiooni statistika kohaselt on kõige sagedasemateks vigastusteks lahtised haavad – 30 protsenti vigastustest. Pindmised vigastused moodustavad 25 protsenti õnnetustest ning kinnised luumurrud 17 protsenti juhtumitest. 1,5 aasta jooksul on 22 töötaja vigastus lõppenud amputatsiooniga.
Lihatöötleja vasaku käe sõrm sattus vastu saetera. Õnnetuse hetkel kandis töötaja kummikindaid ning nende all siniseid lõikekindlaid kindaid. Tööõnnetusel pealtnägijaid ei olnud. Pärast tööõnnetust läks töötaja WCsse, vahetas kindad ja jätkas tööd. Juhtunust töötaja kedagi ei teavitanud. Hiljem märkas kaaluja, et lihatöötleja saeb konti imelikult ja kinda sees on midagi. Kontrollimisel tuvastati, et töötaja on saega sõrme lõiganud. Töötajale anti esmaabi ja transporditi haiglasse. Töötaja sõrme otsa ei suudetud leida – arvatavasti lasi ta selle WC-potist alla.
Kuid ka muud õmblemist või operatiivset sekkumist vajavad sõrmetraumad – haavad, kõõluste rebendid, luumurrud, nihestused ning närvi ja veresoonte vigastused – nõuavad pikaajalist ravi ja taastumist.
Põhja-Eesti Regionaalhaigla ortopeed-käekirurg dr Kristo Kask sõnab, et aeg-ajalt selgub tegeliku vigastuse ulatus alles operatsioonil ning pealtnäha kerge vigastuse puhul diagnoositakse näiteks kõõluse- ja närvivigastus.
«Käsi on inimese kõige olulisem tööriist ja igasugune trauma mõjutab käe funktsionaalsust märgatavalt. Kui on juhtunud luumurd, kõõluste vigastus või muu tõsine trauma, siis haiguslehe pikkus võib olla 1,5–2 kuust poole aastani, aga näiteks raskemate närvivigastuste puhul võib lõplikku taastumist oodata isegi aasta aega. Iga juhtum on erinev: mõnest traumast taastumine võib võtta lausa kaks aastat, aga võib juhtuda ka nii, et funktsioon ei taastu üldse või taastub osaliselt. Siinkohal on oluline märkida, et kõik ei sõltu kirurgist, oluline on ka patsiendi enda tahe, soov ja panus vigastuse operatsioonijärgsel taastusmisperioodil.»
Kuivõrd Eesti haiglates käekirurge valves ei ole, siis toob dr Kask välja, et eriti oluline on traumaolukorrale kiiresti ja õigesti reageerida, et vältida kannatanu seisundi halvenemist ja võimalusel leevendada valu.
«Näiteks Põhja-Eesti Regionaalhaiglas töötab kolm käekirurgi ja selle ressursiga 24/7 valveloleku vajadust katta ei saa. Kõik traumad ei vajagi käekirurgi sekkumist. EMOs osatakse hinnata, kas patsient vajab käekirurgilt spetsiifilist ravi või piisab esmaabist, jälgimisest ja taastusravist. Kui ravile saabub patsient, kelle trauma vajab käekirurgi kompetentsi, siis võetakse käekirurgiga ühendust ja palutakse tal välja tulla,» selgitas Kask.
Haava puhul tuleks vigastatud piirkonda loputada, sobib ka puhas kraanivesi. Verejooksu korral tuleks suruda sidematerjal või riie haavale ja haav puhtalt siduda.
Kinnise vigastuse puhul (luumurd või nihestus) tuleb panna lahas, et vigastatud koht ei liiguks, ja pöörduda erakorralise meditsiini osakonda.
Traumaatilise amputatsiooni korral või juhul, kui vigastatud sõrm või jäse muutub külmaks või valgeks, tuleb kiirabi kutsuda (omal jõul võib haiglasse liikuda siis, kui patsient on teadvusel ja kontaktne ning ohtlikku verejooksu ega kaasuvaid elu ohustavaid traumasid ei esine). Äralõigatud kehaosa tuleb üles korjata ja voolava vee all puhtaks pesta, seejärel kuivatada ja hoida jahedas kohas, võimalusel temperatuuril +4 kraadi. Kindlasti tuleks vältida külmutamist, sest see tekitab jääkristalle ja lõhub rakke. Sõrmeosa võiks panna kuivalt kahekordsesse minigrippkotti, selle jahutuseks sobib külm vesi, külmaelemendid või jää. Amputeerunud osa ja jää ei tohi otseselt kokku puutuda, et vältida läbikülmumist.
Eluohtliku seisundi põhjustanud või surmaga lõppenud tööõnnetusest peab tööandja teavitama viivitamatult Tööinspektsiooni, surmaga lõppenud tööõnnetusest ka politseid.
Artikkel on ilmunud Tööinspektsiooni ajakirjas Tööelu.