/nginx/o/2024/10/16/16421108t1ha121.jpg)
Sel nädalal tähistatakse valge kepi päeva, mis toob esile pimedate ja vaegnägijate igapäevased väljakutsed. 37-aastane Pavel Vladimirov on näide sellest, kuidas ka praktiliselt pimedana on võimalik aktiivset elu elada. Pavel, kes on töötanud 10 aastat kokana, aitab nüüd teisi inimesi massaaži kaudu – hoolimata sellest, et ta ise enam ei näe.
Vaatamata raskustele pakub tänane maailm rohkelt lootust, sest üha enam organisatsioone ja inimesi panustab nägemispuudega inimeste abistamisesse. Üheks selliseks on Aitan Eestit MTÜ, mis oma annetuste toel Põhja-Eesti Pimedate Ühingule aitab pimedatel ja vaegnägijatel leida iseseisvust ja võimalusi, mis toetavad nende toimetulekut ja igapäevaelu.
Pavel sündis nägemispuudega ja on kogu elu olnud vaegnägija. Kolm aastat tagasi, 57-protsendilise nägemisvõimega, tabas teda ootamatus: aktiveerus geenimutatsioon, mille tulemusena kadus tema nägemine peaaegu täielikult. Arstid on tema seisundist hämmeldunud, kuna sellist mutatsiooni pole varem täheldatud. «Praegu on mul 100-protsendiline nägemisvaegus,» selgitab Pavel ja lisab: «Kui ma millegi poole vaatan, siis see asi liigub. Näiteks, kui helistad mulle ja ma vaatan numbrit, siis üks number läheb teiste peale, kõik hüppab ja liigub.»
/nginx/o/2024/10/16/16421112t1h4e93.jpg)
Pavel elab oma venna juures ja saab enamjaolt iseseisvalt hakkama. Nägemise puudumine mõjutab aga koduseid toimetusi, näiteks koristamist. «Arvan, et olen põranda ära pesnud, aga vend viib mind musta kohta ja ütleb, et ikka on puhastamata,» selgitab ta humoorikalt seda, millega sageli kokku puutub. Poeskäik on samuti Paveli jaoks väljakutse. «Võtan midagi, pööran pead ja siis võtan teise asja, mida tegelikult vaja pole. Numbrite nägemine kaaludel on minu jaoks võimatu.»
Pavel räägib ka oma haridusteest ja tööelust. Lapsepõlves käis ta tavalises koolis, kuna ema ei soovinud saata teda Tartusse nägemispuudega laste õppeasutusse. Tavakoolis istus ta alati esimeses pingis ja püüdis nii hästi hakkama saada. Paveli sõnul ei osanud ta teistsugust elu ette kujutadagi.
Pavelil on kokaharidus ja ta töötas kokana üle kümne aasta, kuid nägemise halvenemise tõttu pidi ta senisest ametist loobuma. «Kõige raskem oli toidu serveerimine. Kui midagi tilkus, siis ma lihtsalt ei näinud seda. Samamoodi oli keeruline koristamine – pesin ja pesin, aga ikka tuli keegi ja ütles, et on must.» Aja jooksul muutus töö füüsiliselt ja vaimselt raskeks ning ta mõistis, et vajab elus uut suunda.
Ta leidis lohutust ja inspiratsiooni massaažist, mida ta oma kolleegidele vabal ajal tegi. Pavel mõtles isegi loomamassööri ametit õppida, kuid enne, kui ta selleni jõudis, juhtus temaga õnnetus: väljas käies lõi ta end vastu teemärki ja tema prillid purunesid. Seejärel hakkas tema nägemine kiirelt halvenema ja aasta aega kestnud arstivisiitide järel sai selgeks, et ta ei saa enam kokana töötada. «Koka töö on kiire, sa pead kogu aeg mõtlema ja tegutsema,» meenutab ta.
Pärast Töötukassas käimist suunati Pavel Põhja-Eesti Pimedate Ühingusse, millest ta varem polnud kuulnud. Ühing võttis ta avasüli vastu ning pakkus mitmesuguseid rehabilitatsioonivõimalusi ja nõustamist. «Seal tutvustati mulle igasuguseid tegevusi, nagu jooga ja keraamika. Ma hakkasin kohe joogas käima. Samuti pakuti mulle, et võiksin hakata pimedatele toidutegemise kursuseid tegema – see tundus mulle väga huvitav,» räägib Pavel.
Ühing õpetas Pavelile ka valge kepi kasutamist ja tutvustas talle tehnoloogilisi abivahendeid, mis aitavad nägemispuudega inimestel iseseisvalt toime tulla. «Näiteks telefoniprogrammid, mis loevad mulle kogu info ette, ilma et ma peaksin seda nägema. Samuti sain teada rääkivatest kelladest, mida ma polnud varem näinudki, sest olin kuidagi iseseisvalt hakkama saanud.» Ühingust leidis ta tuge ka basseinitreeningutes, kus teda aitas tegevusterapeut Külli.
Hoolimata kõigest püüab Pavel aktiivset elu elada, tehes palju sporti ja treenides individuaalselt. Tema tulevik on aga ebaselge – arstidel pole veel lahendust tema geenimutatsioonile, kuid Paveli haiguslugu on saadetud Saksamaale ja Hollandisse, kus otsitakse vastuseid. «Äkki 10 aasta pärast on mingi ravim või lahendus minu jaoks leitud.»
Täna töötab Pavel Põhja-Eesti Pimedate Ühingu majas pimedate massaažikeskuses massöörina, pakkudes professionaalset massaaži hoolimata sellest, et ta on nägemispuudega. Ta on leidnud uue viisi, kuidas inimesi aidata ning tema juurde saavad kõik soovijad tulla massaaži nautima, toetades samal ajal ka ühingu tegevust ja nägemispuudega inimeste töövõimalusi.
Põhja-Eesti Pimedate Ühingu tegevjuht Helen Künnap rõhutab ühingu rolli nägemispuudega inimeste toetamisel. «Meie eesmärk on aidata neil igapäevaeluga toime tulla, soodustada hariduse omandamist ja naasmist tööturule. Ühingu tegevused aitavad nägemispuudega inimestel ühiskonnas kohaneda ning elada täisväärtuslikku elu, sõltumata ühiskondlikest oludest.»
PPÜ keskuseks on Tondi 8a hoone, mis on saanud oluliseks kohtumispaigaks Tallinna nägemispuudega kogukonnale. Künnap rõhutab, et nägemispuudega inimesed vajavad oma erivajadustele kohandatud keskkonda, kus nad saavad osaleda mitmesugustel üritustel ja kasutada spetsiaalseid teenuseid. Ühing pakub ka olulisi rehabilitatsiooniteenuseid ja tehnoloogilisi lahendusi, mis aitavad nägemispuudega inimestel iseseisvamalt elada.
Aitan Eestit MTÜ juhatuse liige Janar Saviir selgitab, et annetuste toel saab nägemispuudega inimestele pakkuda olulist abi ja nõustamist. «Nägemise kaotamine muudab arvutis ja tavakirjas info hankimise väga keeruliseks, mistõttu on vaja süsteemset tuge ja informatsiooni. PPÜ töö üheks oluliseks osaks ongi sellise info koondamine ja edastamine abivajajatele,» räägib Saviir.
Aitan Eestit MTÜ toetab Põhja-Eesti Pimedate Ühingut, et nad saaksid pakkuda iganädalast kontakt- ja telefoninõustamist nägemispuudega inimestele, nende peredele ja spetsialistidele, kes neid abistavad. Nõustamise kaudu aidatakse inimestel leida uusi viise, kuidas nägemispuudega toime tulla ja iseseisvust säilitada.
Pavel on näide sellest, kuidas Põhja-Eesti Pimedate Ühing ja Aitan Eestit MTÜ saavad aidata nägemispuudega inimestel eluga kohaneda ja aktiivselt osaleda. Valge kepi päeva tähistamine on hea võimalus tuletada meelde, et pimedad ja vaegnägijad vajavad meie kõigi tuge ja mõistmist. Koos saame muuta nende elu mitmekesisemaks, luues ligipääsu vajalikele abivahenditele ja toimetulekut toetavale informatsioonile.