ARST SELGITAB ⟩ Miks põlveliigesed kuluvad ja kuidas saab seda ennetada?

Kõige sagedasemad sümptomid, mis võivad viidata põlveliigese kulumisele, on valu ja kangus. Pilt on illustratiivne. Foto: Shutterstock

Confido ortopeed dr Paul-Sander Vahi selgitab lähemalt, mis põhjustab põlveliigeste kulumist ja kuidas saab seda ennetada.

Põlveliigese osteoartroosi ehk kulumishaiguse käigus kahjustuvad liigest moodustavate luude otstes olevad kõhrelised pinnad. Kui kõhr on hävinud täies paksuses, tekib kõhrealuste luude omavaheline kontakt, mis põhjustab valu ning rohkete mikroskoopiliste luu- ja kõhretükikeste eraldumist liigesesse.

Muutused tekivad teisteski liigesesisestes struktuurides ja esineb tagasihoidlik põletik. Kulumist soodustab mehaaniline ülekoormus ja kõhre paranemisprotsesside ebatäiuslikkus. Veel soodustab olulist kulumist aastaid kestev raske füüsiline töö.

Kuna lapsed on oma vanemate sarnased, esineb ka pärilik eelsoodumus. Üks kõige tugevam inimese enda muudetav riskifaktor on ülekaal. Ülekaalulistel on üle kolme korra suurem risk kulumishaiguse tekkeks. Lisaks soodustavad kulumist jala teljelisuse probleemid (O- või X-jalad), varasemad traumad ning põletikulised liigesehaigused, näiteks reumatoidartriit.

Millistele sümptomitele pöörata tähelepanu?

Kõige sagedasemad sümptomid, mis võivad viidata põlveliigese kulumisele, on valu ja kangus. Samuti võib liigesesse koguneda üleliigset vedelikku, mida inimene tunneb pingetunde ja paistetusena. Liigutamisel võib tunda krõbinaid või raksatusi. Tihti esineb tundmust, nagu liigeses läheks miski paigast ära.

Valu süveneb tavaliselt liigese koormamisel ja leevendub puhkusega. Põlveliigese kulumishaigus kulgeb tihti lainetavalt ning ägenemisel võib esineda väga tugevat valu, mis ei leevene tavapäraste valuvaigistitega. Sageli võib kuude möödudes aga valu iseeneslikult taanduda. Pikka aega kestnud kulumine võib tekitada liigese liikuvuse piiratust, mille korral ei õnnestu põlve päris lõpuni sirutada ega painutada. Lisaks võib esineda und segavaid öövalusid.

Põlveliigese osteoartroosi ennetuses ja ravis on oluline tervislik eluviis

Põlveliigese probleemide, sealhulgas kulumise ennetamisel on olulisimal kohal regulaarne mõõdukas liikumine ja kehaline aktiivsus, mis lisaks aitab ülekaalu vastu.

Liigese stabiliseerimisel ja asendi tajumisel on väga tähtsal kohal lihaskonna jõudlus. Terve kõhrega liiges talub hästi igasugust füüsilist koormust: jooksmist, kükitamist, põlvitamist, raskustreeningut. Kui esineb juba ulatuslik kõhrekahjustus, siis on mõistlik hakata neid tegevusi piirama. Oluline on ka normaalselt süüa, nii ei ole vaja täiendavalt võtta toidulisandeid.

Osteoartroosi ravivõimalused

Raviga tuleb alustada siis, kui kaebused hakkavad pidevalt häirima ja segavad igapäevatoiminguid. Lisaks tüüpiliste sümptomite äratundmisele on oluline teha haaratud liigesest röntgenuuring, mis aitab kinnitada diagnoosi ja määrata artroosi staadiumit.

Ravis on kesksel kohal mõõdukas liikumine. Kuna kahjustatud kõhrega liigesele ei sobi põrutused, kükitamine ja väändeliigutused, tuleks eelistada väikse koormusega spordialasid ning vähendada ülekoormuse riski piisavate puhkeperioodidega. Seepärast sobib hästi jalutamine, jalgrattasõit, ujumine ja vesivõimlemine. Vältida tuleb valulikke liigutusi. Kõige sobivamaid harjutusi on hea õppida koos füsioterapeudiga.

Ülekaalu korral on väga oluline langetada kaalu, sest langetades kehakaalu 5–10 protsendi võrra, väheneb uuringute järgi põlvevalu ligi 50 protsenti.

Pidevat valu põhjustava artroosi korral soovitatakse sümptomite leevendamiseks kasutada põletiku- ja valuvastaseid preparaate, näiteks ibuprofeeni, diklofenakki või etorikoksiibi. Mõned patsiendid saavad abi stabiliseeriva või jala telge korrigeeriva ortoosi kasutamisest.

Vaevusi võivad leevendada ka mitmesugused liigesesisesed süstid. Liigesesisesed süstid leevendavad valu ja põletikku, kuid need ei kõrvalda haiguse põhjust ega taasta kahjustatud kõhre. Need on osa kombineeritud raviplaanist koos füsioteraapia, valuvaigistite ja elustiilimuutustega. Tihti kasutatakse artroosi ägenemiste ja vedeliku kogunemise korral glükokorikosteroidide süstimist. Kaebuste rahunemisel võib mõnikord saada abi hüaluroonhappe- või vereplasmasüstidest. Süstide efekt on individuaalne, mõni saab abi ühest, teine teistsugusest süstist.

Põlveliigese endoproteesimine on näidustatud alles siis, kui elukvaliteet on valu tõttu oluliselt häiritud ning kõik muud mittekirurgilise ravi meetodid on juba kasutusel.