/nginx/o/2012/04/23/1070394t1h774b.jpg)
/nginx/o/2012/04/18/1062710t1h5898.jpg)
Eestis kasutatav ravikindlustussüsteemi rahastamismudel ei ole pikemas perspektiivis jätkusuutlik, möönis Maailmapanga Ida-Aasia ja Vaikse Ookeani piirkonna tervise, toitumise ja rahvastiku sektori juhataja Toomas Palu.
Eesti tervishoiusüsteemi rahastamismudel ei ole jätkusuutlik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«On selge, et Bismarcki süsteem ei suuda tulevikuvajadusi tagada,» ütles ekspert ning lisas lisas, et paljud riigid, kes on ka eelnevalt kasutanud Bismarcki mudelit ehk ainult sotsiaalmaksust rahastatavat süsteemi , on hakanud otsima alternatiivseid võimalusi, kuidas probleeme ennetada ja lahendada.
Sama möönis ka haigekassa. «2010. aasta lõpus koostas Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO) koostöös haigekassa ja sotsiaalministeeriumiga tervishoiu jätkusuutlikkuse rahastamise analüüsi. Sealt selgub, et pelgalt sotsiaalmaksust rahastatav tervishoiusüsteem ei ole pikemas perspektiivis jätkusuutlik,» ütles haigekassa avalike suhete juht Evelin Koppel.
Rahvusvahelised eksperdid tegid Eesti tervishoiusektori rahastamise jätkusuutlikkuse tagamiseks põhiliselt neli ettepanekut.
1. Avaliku sektori tulubaasi laiendamine.
«Näiteks pakuti välja kapitaliinvesteeringutelt saadavate tulude maksustamist, riigieelarvest pensionäride eest vahendite eraldamist tervishoiueelarvesse. Prognoositi ka eraldiste suunamist ravikindlustuse eelarvesse kaudsetest maksudest – alkoholi- ja tubakaaktsiisist ning käibemaksust,» selgitas Koppel
2. Patsientide finantskaitse parandamine omaosaluse ohjamise teel.
«Siin tehti ettepanek tõhustada tegevust ratsionaalse ravimikasutuse soodustamiseks. Haigekassa ja sotsiaalministeerium on sellega juba algust teinud rea seadusemuudatuste ning teavituskampaaniate abil. Patsiendi omaosalus ravimite ostmisel on viimaste aastate jooksul vähenenud, nt 2011 aastal võrreldes 2010 aastaga 2,1 protsenti,» kommenteeris ta.
3. Tervisesüsteemi toimivuse parandamine eelarvevahendite otstarbeka jaotamise ja strateegilise ostmise abil.
«Näiteks tehti ettepanek viia ellu haiglavõrgu arengukava; tugevdada sotsiaalministeeriumi koostööd teiste ministeeriumidega, et tagada piisavad investeeringud rahvatervise programmidesse ja haiguste ennetamisse; suurendada esmatasandi osa tervisesüsteemis ja stimuleerida ambulatoorse ja päevaravi osutamist,» selgitas Koppel ning lisas, et ka nende ettepanekute elluviimiseks on esimesi samme astutud.
Haigekassa esindaja sõnul pööras haigekassa 2012. aastal perearstide rahastamisel eelkõige tähelepanu maapiirkondades asuvate nimistute rahastamise suurendamisele. «Märgatavalt suurendati kaugusetasusid, pearahade arvestust muudeti eesmärgiga suurendada nende nimistute rahastamist, kus on rohkem eakaid patsiente. See peaks motiveerima maal töötavaid perearste, sest maapiirkondades on eakate arv suurem.»
«Uute ravimetoodikate ja tehnoloogia kasutuselevõtuga on suurenenud ambulatoorse ja päevaravi osakaal, väike vähenemine on toimunud statsionaarses ravis. Ambulatoorne ja päevaravi põhjustab patsiendile vähem vaevusi ja ravi on kiirem. 2011. aastal suurenes päevaravi rahastamine võrreldes 2010. aastaga 14 protsenti ja ambulatoorne ravi neli protsenti» lisas ta.
4. Tervisesüsteemi tugeva juhtimise säilitamine.
«Siin all soovitati haigekassal veel rohkem tähelepanu pöörata teenuseosutajate tegevuse
jälgimisele ja hindamisele, eriti kliiniliste tulemusnäitajate osas; investeerida riigil e-tervise süsteemi edasisse arendamisse, vältida tervishoiusüsteemi rahastamise killustumist ja tugevdada praegust ühe haigekassa süsteemi,» selgitas Koppel.