Raseduse ja verekaotuse ajal ärkab DNAs midagi iidset, mis suurendab kehas punaste vereliblede tootmist, tuvastasid USA ja Saksamaa teadlased.
AVASTUS ⟩ Rasedus võib äratada DNAs iidsed viirused
Uuring näitas, et kaua passiivsed olnud viirusefragmendid aktiveerivad immuunvastuse, mis suurendab punaste vereliblede tootmist just siis, kui keha seda vajab. See avastus tehti hiirte vere tüvirakkude analüüsil. Järelkasvu ootamisel aktiveerusid retrotransposoonid – geneetilised koodifragmendid, mis on seotud viiruste DNAga, vahendab Science Alert.
Tüvirakkudes käivitus viiruslik protsess, mille rakud olid kauaks «unustanud». Siiski pole see riskideta – ärganud viirusefragmendid võivad genoomis liikuda, põhjustades muutusi. Uurides rasedate ja mitterasedate naiste vereproove, avastasid teadlased, et sama reaktsioon võib toimuda ka teistel inimestel.
Katsetes, kus see protsess hiirtel blokeeriti, tekkis neil aneemia ehk punaste vereliblede puudus. See on seisund, millele rasedad on eriti vastuvõtlikud.
Geneetik Sean Morrison Texase ülikoolist nendib, et nad ei oodanud sääraseid tulemusi. «Kui kunagi on õige aeg kaitsta genoomi terviklikkust ja vältida mutatsioone, siis just raseduse ajal.» Teadlaste sõnul on genoomis sadu selliseid retrotransposoonide järjestusi, millel võib olla meie jaoks adaptiivne väärtus.
Niinimetatud rämps-DNAks peetud retrotransposoonid võivad meid aga vajadusel isegi aidata. Uuringus nähti, et retrotransposoonid aktiveerisid signaalvalku interferooni, mis omakorda suurendas vere tüvirakkude aktiivsust.
«Uuring muudab meie arusaama mehhanismidest, mis reguleerivad koe taastumist,» lisas Morrison. Uuringu põhjal võib oletada, et teisedki tüvirakud kasutavad retrotransposoone koe taastamisel.
Uurimus lisab arusaama looduslikest kaitsemehhanismidest, mis hoiavad raseduse ajal ema ja last. Inimestel moodustavad iidsetest viirusnakkustest pärit DNA osad umbes kaheksa protsenti genoomist.
«Need teadmised aitavad mõista aneemia tekkemehhanisme raseduse ajal,» ütles geneetik Alpaslan Tasdogan Duisburg-Esseni ülikoolist. Teadlased plaanivad alustada kliinilist uuringut, et paremini mõista retrotransposoonide rolli patsientidel.