Perearst Kadi Tomson: patsient peab «leppima», et temaga tegelevad peale arsti ka teised meeskonnaliikmed

Patsiendi käsitlus meeskonnapõhiselt on säästvam ka personalile, sest kogu vastutus ei lasu ainult ühel pereõel või arstil, kes haigestumise või puhkuse korral muretsevad, kas nende patsiendid jäävad abita. Foto: Shutterstock

Vahetu kontakt perearsti ja patsiendi vahel on ülioluline, aga patsient peab «leppima», et temaga tegelevad ka teised meeskonnaliikmed ja usaldama, et ta saab oma perearstikeskusest parimat ravi, kirjutab perearst Kadi Tomson.

Keskmiselt 90 protsenti ettevõtteid põruvad esimese kolme aastaga. Ühelt poolt on see aeg, mille jooksul saab selgeks, kas ärimudel toimib. Aga teisalt on tegemist uue organisatsiooni loomise kasvuraskustega, meeskonna kokkupanemise ja kokku harjutamisega, juhtimisalaste väljakutsetega.

Kuigi esmatasandi tervishoid, täpsemalt Tervisekassa lepinguga seotud perearsti-tervisekeskused Eestis, ei kvalifitseeru oma ärimudelilt alustavate iduettevõtete valdkonna alla, siis arvestades väljakutseid nappide ressursside ja kvalifitseeritud personali puuduse näol, vähest tugisüsteemi IT-süsteemide halduseks ja organisatoorsetes küsimustes, on tegemist korralikult suure pingutusega, et luua modernne ja töötav tervisekeskus, kus patsiendi jaoks on olemas usalduslik ja professionaalne ravimeeskond ja kus personalil on hea töötada.

Kuna perearstikeskuste juhid on mõne üksiku erandiga suuremate keskuste puhul ka ise arstid, siis inimeste ja äri juhtimine tuleb enamjaolt kogemusega läbi isiklike õppetundide.

Olen ise üks Soomest tagasi tulnud arstidest, ja olles seal saanud palju kogemusi ja enesekindlust kasvatanud, samuti saanud peale esmatasandil ja erakorralises meditsiinis töötamist aru, et mulle meeldib patsiendiga terviklikult tegeleda ja teada inimese kohta «kõigest kõike», siis mõtlesin entusiastlikult, kuidas teen Eestis oma tervisekeskuse. Minu kujutluses hakkas see küll juba paari kuuga kenasti ka ilma minu juhtimiseta tööle koos särasilmsete ja konkursiga valitud kõige tublimate õdedega ja kus patsiendid saavad Eesti parimat arstiabi ning tulles pakutakse neile portselantassist kohvi.

Selline oli mu visioon ja peale kolme aastat pidevat tööd võib öelda, et kui välja arvata kohvijookide serveerimise ja arusaamise, et töö ei lõppe kunagi, võib suures osas muude punktide täitmise üle juba rõõmu ja rahuolu tunda. Miks suures osas – sest alati on patsientide kaebusi, nende ootustele mittevastamist, alati võib tulla ka meditsiinilisi eksimusi või suhtlemisvigu personali poolt, alati on meeskonnaliikmete omavahelisi möödarääkimisi või kellelgi paha tuju. Ja 10+ inimesest koosnev organisatsioon, mis peab toimima ühtselt meeskonnana, ei ole kunagi orgaaniline isetoimiv üksus. Juhi ülesanne hästi toimivas organisatsioonis ongi olla olemas toeks-mentoriks, hoida meeskonda ühtsel kursil ja näha suuremat pilti.

Perearstikeskuste kvaliteet on väga erinev ja patsientide rahulolu perearstiabiga võib varieeruda seinast seina, aga meil on praegu väga hästi toimivaid perearstipraksiseid ja tervisekeskusi ning kestliku esmatasandi arstiabi jaoks on oluline, et selgelt oleks teada patsiendi tervise teekond tervishoius ja ühtsed kokkulepped, juhitud ootused ja selge kommunikatsioon, samuti, kuidas toimib meeskonnatöö perearstikeskuses-tervisekeskuses.

Mida tähendab vajaduspõhine perearstiabi?

Kuigi klassikaline arsti-patsiendi suhe ei ole enam autoriteedil põhinev, vaid patsiendi autonoomial ja partnerlusel põhinev usaldussuhe, siis kahjuks on praegu sageli tegemist nõudmistepõhise suhtega, ehk patsiendil on oma nägemus, mida ta vajab ja soovib arstilt või õelt saada, vahel on see õige, vahel mitte, aga sageli on see arvamus mõjutatud parajasti meedias levivatest trendidest, milliseid «pakette ja vitamiine» parajasti patsiendil vaja oleks kontrollida, et oma ärevust leevendada ja mis annaksid võltsturvatunnet, et tervis on korras. Arstide arvamusest on tähtsamaks saanud tehtavate analüüside arv.

Kahjuks on meedikute usalduskrediit saanud kannatada nende või nende kolleegide enda hoolimatuse, tegevusetuse ja kommunikatsiooniprobleemide, samuti patsiendi asjatu süsteemis jooksutamise tõttu. Piisab sellest, kui patsiendil, kes puutub meditsiinisüsteemiga kokku harva, on üks negatiivne kogemus isiklikul tasandil, et tema hoiakud kujuneksid, ja edaspidi on võib-olla raskem temaga head kontakti luua. Seega, mida usalduslikum on suhe patsiendi ja tema perearstikeskuse vahel, seda suurem on tõenäosus, et patsient usaldab oma arsti eksperthinnangut, milline võiks olla patsiendi uuringute-raviplaan ja millised võimalused on, arvestades riikliku ravikindlustuse süsteemi ja kehtivaid ravijuhendeid.

Kõik see, mis on ekstra ja mis ei ole ka vale, kui pidada silmas tõenduspõhist ennetusmeditsiini ja mis võiks olla ka riiklikus süsteemis veelgi suuremas mahus kaetud, siis sellised teenused peab patsient oma vahenditest katma. Iseasi, kas on mõistlik see raha viia laborisse, et analüüsida verest suvalisel ajahetkel võetud vitamiini väärtust, mida ei soovita ükski tõenduspõhine juhend ega ka dr Google.

Vajaduspõhine perearstiabi tähendab, et ressursse jagatakse inimeste vahel efektiivsemalt, mitte neile, kes rohkem survestavad. Sõeluuringutes osalemine on tasuta nii ravikindlustatud kui ka ravikindlustuseta inimestele, aga osalusprotsent on siiski napilt üle 60 protsendi juures.

Mida tähendab, et patsiendi perearst on meeskond?

Perearsti meeskonda kuulub väiksemas perearstikeskuses tema pereõde või pereõed, suuremas tervisekeskuses juba mitmeid pereõdesid, vaimse tervise õde, asendus/üldarste või peremeditsiini arst-residente, ämmaemand, füsioterapeut, kliiniline psühholoog, kliiniline assitent või registraator, tervise teejuht. Kõik need on osa terminist «minu perearst». See tähendab seda, et patsienti käsitletakse selles keskuses terviklikult, tema raviteekond algab triaažist telefoni või elektroonse suhtlusplatvormi kaudu ja lahendatakse vastavalt temaga tegeleva spetsialisti pädevusele ja keskuse töökorraldusele, vajadusel suunatakse edasi arstile või konsulteeritakse vahepeal arstiga.

See tähendab seda, et kui patsienti võtab vastu pereõde, kes teeb talle ka läbivaatust, analüüse ja kui lõpuks määratakse patsiendile näiteks antibiootikumravi, siis suure tõenäosusega on sellega kursis olnud ka tema perearst. Õde on vahepeal käinud arstiga konsulteerimas, aga ajaliselt on efektiivsem, et patsienti ei registreerita arsti vastuvõtule, vaid arstile piisab eelnevast infost ja pereõe tehtud uuringutest-analüüsidest, et anda hinnang ja määrata ravi.

Patsient võib kurta, et «ma pole oma perearsti näinudki kaks aastat», aga tegelikult on perearst võib-olla tema lugu jälginud distantsilt ja annab nõu teistele meeskonnas olevatele spetsialistidele, kes patsiendiga tegelevad.

Jah, vahetu kontakt perearsti ja patsiendi vahel, eriti järjepidevuse aspektis, on ülioluline. Aga patsient peab «leppima», et temaga tegelevad ka teised meeskonnaliikmed ja usaldama, et ta saab oma perearstikeskusest parimat ravi.

Patsiendi käsitlus meeskonnapõhiselt on säästvam ka personalile, sest kogu vastutus ei lasu ainult ühel pereõel või arstil, kes haigestumise või puhkuse korral muretsevad, kas nende patsiendid jäävad abita, ja paraku võivadki jääda, ning peavad emosse pöörduma või ootavad, kuniks tervis veel kehvemaks läheb. Meeskonnas on võimalik ennetada läbipõlemist paremini – ja kes ei tahaks tunda hoolt meediku poolt, kes oma tööd särasilmselt ja südamega teeb.

Kuna praegu on pooled Eesti perearstidest vanuses 60+ ja sama palju ei tule ülikoolist juurde uusi perearste, siis sellisel personaalsel kujul perearst-patsiendi süsteem, nagu see 30 aastat tagasi loodi, ei saa lähemas tulevikus jätkuda. Juba praegu on toimunud task-shifting ehk mitmeid ülesandeid ja vastutust on delegeeritud, haiglaarsti ülesandeid perearstile, eriti psühhiaatrias, sisehaigustes, kardioloogias. Samuti perearstilt on palju ülesandeid delegeeritud näiteks pereõele, assistendile jm.

Kui veel 20 aastat tagasi käis perearst oma nimistu patsientidel vastavalt päeva jooksul koduvisiitide soovidele neid kodus haigena vaatamas ja patsient sai tellida perearsti helistamise, siis praeguseks kuulub selline teenus luksus-personaalmeditsiini valdkonda, sest visiteerimise kasutegur võrreldes selleks kuluva ajaga on madal. Perearstid jälle on saanud endale patsientide raviteekonna juhi ja koordinaatori rolli, vajadusel tehes e-konsultatsioone teiste erialaarstidega selmet neid otse sinna «konsultatsioonile» saata ja olles patsiendi põhiline arst, kes on tema ravilooga kursis. Selline ühe patsiendi, eriti kui tegemist on mitme raske haigusega eakama inimesega, raviga tegelemine võtab märkimisväärse osa perearsti ajast.

Kas tunne, et ei saa kohe perearsti kätte, on õige?

Uuringud näitavad, et üle poole erakorralise meditsiini osakonda pöörduvatest patsientidest on nii-öelda rohelise kategooria patsiendid, ehk sellised, kes ei vaja erakorralist elupäästvat abi, vaid kes on tegelikult perearsti valdkonda kuuluvad patsiendid. Kahjuks ei ole patsiendid sageli oma perearstikeskust kätte saanud ja on teada perearstikeskusi, kus patsiendid päriselt ka ei saa kedagi kätte, helistades liinile päevi, või tasub helistada ainult hommikupoole ja arstile pääsemiseks oodata nädalaid.

Maapiirkondades on olnud kurioosseid juhtumeid, kus arsti haiguse tõttu võivadki patsiendid jääda arstita kuudeks. Suuremates linnades pöörduvad siiski inimesed sageli emosse, et kohe oma probleemile lahendus ja analüüsid-uuringud saada ning minu arvates isegi 20-eurone visiiditasu ei ole sellisel juhul sõelaks. Pigem peaks kasutusel olema üleriigiline triaaž/patsiendi ravivajaduse hindamine, mis määrab ka ajalise kriteeriumi, millal peaks patsient saama uuringud (riiklikus süsteemis) ja milline on kõige loogilisem raviteekond. Nii emo ja haigla, perearstikeskus, perearsti nõuandeliin 1220 võiks jälgida ühtseid kokkuleppeid patsiendi teekonna puhul.

Praegu on paljudes perearstikeskustes/tervisekeskustes kasutusel digiplatvormid, kus patsient on autenditud ja saab oma perearstikeskusega suhelda, tellida retsepte, avada ja sulgeda haiguslehte, saate küsimustikke, pilte punnidest jne. Need aitavad vähendada telefonikoormust, patsient ei pea ootama telefoniliinil ja patsient saab igal hetkel oma mure sinna kirjutada, üldiselt toimub vastamine tööpäeva jooksul. Loodan, et infotehnoloogilised lahendused aitavad veelgi enam rutiinseid kontakte automatiseerida ja digiabilised, näiteks AI-l põhinev patsiendi triažeerimise esmane süsteem võiks suunata patsiendi kohe õigele rajale või anda talle kätte juhised eneseabiks, nõustada jne. Lugu kokkuvõttev dokument oleks ainult vajaliku infoga ega toodaks üleliigset digiprügi.

Kuigi praegu on enamik perearstikeskustes kasutusel kõnekeskus, kus on avatud mitu liini ja telefonile vastab korraga mitu õde või registraator, siis paraku ummistavad sageli liine inimesed, kelle küsimused ei ole mitte perearsti-pereõe valdkonda kuuluvad, vaid ei saada kätte haiglaarste, samuti sotsiaalvaldkonna küsimused, tervishoiusüsteemi kirumine, organisatoorsed mured, terviseärevus jne.

Paradoksaalselt tähendab hea kättesaadavus ka seda, et patsiendid lobisevad pereõega ka muudel teemadel ja ventileerivad end üleüldiselt tervise teemadel. Selle jaoks oleks eraldi liini vaja, sest igasugune mure vajab arutamist-jagamist.

Miks ei saa saatekirja «päris» arstile?

Patsiendi ravijuht on ideaalis perearst ja erinevate krooniliste haiguste tuvastamine, jälgimine, ravi, on liikunud perearstile. Esmatasand peaks üldiselt tegelema 80 protsenti haigustega ja see tähendab ka seda, et perearste- pereõdesid peaks olema tervishoius oluliselt rohkem kui kitsama spetsialiseerumisega erialaarste.

Meie meditsiinisüsteem on veel nõukaajast ülikooliõppe asjus kaldu haiglaarstide poole ja see on ka üks põhjusi, miks peremeditsiin erialana ei ole noorte seas populaarne – nad lihtsalt ei tea, kui palju võimalusi see eriala pakub ja ei pea ennast defineerima kolmanda varba spetsialistina, vaid saab olla kõige targem arst ja patsiendi partner ning mõjutaja tema tervise teekonnal.

Moodsad digilahendused ja e-konsultatsioon (elektroonselt teise eriala arstilt patsiendi kohta nõu küsimine) võimaldavad patsiendi teekonda optimeerida nii, et ta ei pea iga organi probleemiga jooksma eri arstide vahelt, kes omavahel ei suhtle. Paraku on siiani nii, et patsiendi teekond ei ole lineaarne, vaid teda jooksutatakse liiga palju perearsti ja haigla vahet kas ükskõiksuse ja vastutamatuse, kommunikatsiooniprobleemide, selgete raviteekondade ja kokkulepete puudumise või muu tõttu. Selles suhtes on arenguruumi kindlasti ja vajalik on suunata suuremaid ressursse esmatasandile, kus samade tegevuste tegemine on võrreldes kõrgema etapiga oluliselt kuluefektiivsem ja võiks olla patsiendi esmane ja kõige lähedasem partner tema tervise juhtimisel.