/nginx/o/2024/11/04/16464075t1h0a82.jpg)
Nn täpihaigused ehk tuulerõuged, sarlakid, leetrid, enteroviirus ja punetised on nuhtlus, mis vaatamata meditsiini jõudsale arengule mõjutab paljude inimeste tervist ka tänapäeval. Seega tuleks neid nakkusi ja nendega seotud riske endale teadvustada ning nende vältimiseks abinõud kasutusele võtta.
Tekst: Revali Raeapteegi juhata ja proviisor Triinu Entsik-Grünberg
On üks levinum täpihaigus, mille põhjustaja kuulub herpesviiruste perekonda. Tuulerõuged levivad põhiliselt piisknakkuse teel, aga ka kokkupuutel villidega, mida see haigus põhjustab. Nakatumine toimub tavaliselt viirusekandjaga samas ruumis viibimisel, aga see võib kanduda ka naaberruumidesse. Tuulerõuged on väga nakkav haigus. Kui peres ilmneb haigusjuhtum, on väga suur tõenäosus, et haigestuvad ka teised vastuvõtlikud pereliikmed. Viirusele vastuvõtlikumad ja teatud mõttes riskirühm on kuni 10-aastased lapsed.
Tuulerõuged algavad kerge nohu, kurgukipituse ning palavikuga. 1–2 päeva pärast tekib sõlmelis-villine lööve ja palavik tõuseb. Lööve võib avalduda erinevalt, ka täppide arv võib lastel ja täiskasvanutel erineda: täiskasvanul võib neid tekkida üle 500, väikelastel võib ilmneda ka vaid mõni üksik täpike. Lööve algab tavaliselt peanahalt ja levib mööda nägu ning kaela ebakorrapäraselt üle kogu keha. Tuulerõugevillid võivad tekkida ka silma-, suu- või genitaalide limaskestale. Peopesadele ja jalataldadele täpid ei levi. Tekkiv lööve põhjustab tugevat sügelust ja tekitab ennekõike lastele suurt ebamugavust ning öiseid unehäireid. Kui kiusatusele järele anda ja ville sügada, võib see tüsistusena põhjustada naha sekundaarset bakteriaalset nakkust. Tuulerõugete tüsistusena võib välja kujuneda kopsupõletik, raskematel juhtudel ka entsefaliit ehk äge ajupõletik.
Tuulerõugetesse nakatunud inimene on nakkusohtlik 1–2 päeva enne lööbe tekkimist kuni kõikide villide lõhkemisest tekkinud haavandite koorikuga kattumiseni. Koorik eemaldub üldjuhul 5–7 päeva pärast lööbe tekkimist. Tuulerõugete vastu vaktsineeritutel ei pruugi lööbekolded koorikutega kattuda ja nad on nakkusohtlikud veel kuni ööpäev pärast viimaste villikollete tekkimist.
Tuulerõugete läbipõdemisel omandab organism selle vastu eluaegse immuunsuse.
Tuulerõugete vältimiseks on ainus tõhus ja ülimalt soovitatav viis vaktsineerimine. Paljudes riikides kuulub see riiklikku vaktsineerimiskavasse. Lapsi vaktsineeritakse 12. elukuul ja kuni 12-aastastel lastel piisab eluaegse immuunsuse saavutamiseks ühest doosist. Vanematel lastel läheb vaja 2 kaitsepookimist, mis tehakse 4–8-nädalase vahega.
Minu isiklik kogemus kahe lapsega näitas, et kui vaktsineeritud laps nakatus tuulerõugetesse, siis hommikul tekkinud vähesed villid olid õhtuks juba kuivanud ja järgmisel päeval ei oleks haigust nagu olnudki. Teisel lapsel, kes ei olnud veel vaktsineeritud, kulges haigus tunduvalt raskemalt ja pikemalt. Neljapäevasele kõrgele palavikule lisandusid villid üle keha, mis sügelesid ja valutasid hirmsasti.
Ravi. Läbi aegade on tuulerõugete sümptomeid ehk ville ravitud briljantrohelisega. See ei ole ka täna vale, kuna aitab sügelust vähendada ja juurde tekkinud täppe on lihtsam tuvastada, aga võimalike ravimite valik on tänapäeval palju laiem. Uued vahu kujul ravimid sisaldavad teepuuõli ja leevendavad sügelust väga tõhusalt. Kui sügelustunne siiski järele ei anna, on igati asjakohane kasutada lisaks allergiaravimeid.
On ägedalt kulgev nakkav tõbi, mille silmanähtavad sümptomid on põletik ja peenesõlmeline lööve nahal. Ka see nakkushaigus levib ennekõike laste ja noorukite seas. Sarlakitesse võivad nakatuda ka 16-aastased ja vanemad, aga kõige enam kohtab seda siiski 3–7-aastastel lastel. Imikutel on sarlakid pigem haruldased.
Sarlakeid põhjustab streptokokkbakter ja see levib õhk-piisknakkuse teel lähikokkupuutes nakatunuga. Reeglina nakatutakse sarlakihaigega ühes toas või palatis viibides. Harvem levib see edasi ka ümbritsevate esemete, näiteks mänguasjade ja toidunõudega. Sarlakeid esineb kõige enam sügistalvisel hooajal.
Sarlakid algavad kõrge palaviku, peavalu, oksendamise, nõrkuse, angiini ehk ägeda kurgumandlite põletiku ja lööbega. Sarlakite lööve levib tavaliselt kaelalt rinnale, seljale ja jäsemetele. See paikneb punetaval nahal, on peenesõlmeline ja kare. Lööve kestab 3–7 päeva ja sellele on iseloomulik põskede intensiivne punetamine ja ninaalune lööbeta kolmnurk. Sarlakihaige keelele tekib haiguse alguses katt, mis jätab keeleotsa puutumata, ja muutub alates neljandast haiguspäevast vaarikapunaseks ning näsaliseks. 2–4 nädalat peale nakatumist võib tekkida peenehelbeline nahaketendus, millele järgneb kestendunud naha eemaldumine suurte tükkidena nii peopesadelt kui ka jalataldadelt.
Ravi. Ilma asjakohase ravita võib sarlakihaige püsida nakkusohtlik väga pikalt – kuni 21 päeva alates esimeste haigustunnuste ilmnemisest. Antibiootikumiraviga kaob nakkusoht 24 tunni möödudes. Sarlakite vastu vaktsiini ei leidu. Samas kujuneb pärast läbipõdemist ka selle vastu organismis välja immuunsus.
On üle maailma levinud ülimalt nakkav ja ägedalt kulgev viiruslik nakkushaigus. Leetrid levivad piisknakkuse teel haige köhimisel või aevastamisel. Kuna leetriviirus on lenduv, võib see õhuvooluga ka teistesse ruumidesse kanduda. Selle tõve haigustekitaja morbilliviirus on väga nakkav, tegu on plahvatusliku kiirusega leviva haigusega. Üks nakatunu võib vaktsineerimata inimeste hulgas viibides seda haigust edasi anda kuni 18 inimesele ja seetõttu levivadki leetrid üldjuhul puhangutena. Õnneks ei suuda ka see viirus väliskeskkonnas kaua vastu pidada.
Leetritesse haigestudes tõuseb kõigepealt palavik, enesetunne halveneb ja tekib köha, nohu ning valgustundlikkust põhjustav silma sidekesta põletik. Tavapäraselt järgmisel päeval tekivad purihammaste kohale valkjad ja erkpunase äärisega nn Kopliki laigud. Nahale ilmub lööve paari päeva pärast, levides kõrvade tagant kõigepealt näole, siis kehale ja kätele ning lõpuks nii peopesadele kui ka jalataldadele. Tekkimisel on lööve roosa, haiguse süvenedes muutub intensiivselt punetavaks ja püsib 4–5 päeva. Lööve taandub kehalt samas järjekorras, nagu tekkiski. 6.–10. päeval muutub lööbega kaetud olnud nahk pruunikaks ja hakkab ketendama. Palavik püsib enamasti kuni lööbe taandumiseni.
Tegu on tõsise haigusega, mis eriti vaktsineerimata inimestel võib kulgeda raskelt. Haiglaravi vajab leetrite korral lausa iga neljas haigestunu. Tüsistuste tekke tõenäosus on suurem alla 5-aastastel lastel ja üle 20-aastastel täiskasvanutel. Nendeks on kõige sagedamini kopsu- või keskkõrvapõletik, raskematel juhtudel ka entsefaliit. Leetrihaige on nakkusohtlik 4–5 päeva enne ja kuni 5 päeva pärast lööbe ilmnemist. Haiguse peiteaeg võib ulatuda seitsmest koguni 21 päevani. Keskmiselt on selleks küll 10 päeva. Leetrite läbipõdemine annab eluaegse immuunsuse. Ka imik, kes sünnib leetreid põdenud emale, saab 6–9-kuulise immuunkaitse.
Kuna tegu on raske haigusega, siis tuleks leetritesse nakatumist iga hinna eest vältida ja kõige tõhusam meede selleks on laste õigeaegne vaktsineerimine. Alates 1994. aastast on saadaval MMR liitvaktsiin, mis on mõeldud kaitseks leetrite, mumpsi ja punetiste vastu. Lastele on see vaktsiin Eestis tasuta. MMR vaktsiin on eriti näidustatud nendes peredes, kus on alla aastased lapsed, immuunpuudulikkusega inimesed, keemiaravi saajad või ka rasedad. Lisaks tasub end kindlasti vaktsineerida neil, kes planeerivad reisi piirkondadesse, kus on suur leetritesse nakatumise risk või kes töötavad kõrge riskitasemega töökohal, näiteks tervishoiutöötajad.
Lisaks ei tohiks käega lüüa tavapärastele ettevaatusabinõudele – kogu nakkusohtliku perioodi jooksul tuleks hoiduda kokkupuutest haigega. Vaktsineerimata ja haigust mitte läbi põdenud lähikontaktsed tuleks haigest võimalikult kiiresti isoleerida ja hiljemalt 72 tunni jooksul peale esmast kontakti vaktsineerida. Ka täiskasvanud lähikontaktsele on MMR vaktsiin haigekassa kulul tasuta.
Ravi. Leetritele eriravi ei ole, leevendatakse vaid sümptomeid.
/nginx/o/2024/11/04/16464080t1h9d2c.jpg)
On ülemiste hingamisteede viirusnakkus. Punetisviiruse nakkusallikas on inimene ja haigus levib piisknakkuse teel. Lisaks võib see aga raseduse ajal põetuna ka emalt lootele üle kanduda.
Punetistele on kõige iseloomulikum peenpunane lööve nahal, lisaks kaasnevad palavik, kaela- ja kuklalümfisõlmede suurenemine, kerge nohu ja köha, silma sidekesta põletik ning peavalud, võib esineda ka liigesevalu. Oluline on teada, et punetiste puhul ei pruugi tervelt 25–50% juhtudest nahalööve üldse ilmneda.
Täiskasvanutel kulgeb see haigus lastest raskemalt, lisaks eelkirjeldatud sümptomitele võib täiskasvanutel ja eriti naistel tekkida tüsistustena artriit või entsefaliit.
Emalt lootele üle kandunud punetised võivad loodet kahjustada ja halvimal juhul võib see päädida abordi või loote surmaga. Punetistest tingitud kaasasündinud kahjustused ei pruugi alati avalduda imikueas. Uuringute põhjal võivad looteeas läbi põetud punetistest olla põhjustatud ka vanemas eas ilmnevad silma võrkkesta irdumine, glaukoom ehk rohekae silmas, insuliinsõltuv suhkurtõbi ja kuulmise nõrgenemine.
Punetisi põdev inimene on nakkusohtlik 4–7 päeva enne ja kuni kaks nädalat pärast lööbe teket. Lootele üle kandunud punetiste peiteperiood on 12–21 päeva, harvem ka kuni 21 päeva.
Ravi. Tavalise kulu korral haigus ravi ei vaja.
Punetised on vaktsiin-välditav nakkushaigus ja eelkirjeldatud sümptomite ning võimalike tüsistuste põhjal tasub kõigil selle vastu vaktsineerimist tõsiselt kaaluda. Punetiste vastu immuniseerimise põhieesmärk on kaasasündinud punetiste ennetamine, kuna selles peituvad kõige suuremad terviseriskid. Alates 1997. aastast asuti lapsi punetiste vastu vaktsineerima aastaseks saamisel ja korduvvaktsineerimine toimub 13. eluaastal. Nii põdemise kui ka vaktsineerimise järel kujuneb välja pikaajaline immuunsus.
Ehk nn suu-käe-jalatõbi on epideemiaohtlik viirus, mis võib lõppeda ka surmaga. See kuulub pikornaviiruste perekonda. Tegu on küllaltki hiljuti, alles umbes 50 aastat tagasi avastatud viirusega. Selle nakkusallikas on haige või haigusnähtudega inimene, viirus suudab ka väliskeskkonnas mitu päeva vastu pidada. Kõrge õhutemperatuur ja -niiskus pikendavad viiruse vastupidavust veelgi. Nakkus levib ninaneelu sekreedi, väljaheite ja villikesevedeliku kaudu. Reeglina kandub nakkus kätele ja sealt edasi suhu, aga see võib levida ka saastunud vee ning toidu kaudu. Õhu kaudu piisknakkuse teel levib enteroviirus 71-nakkus pigem harva. Suurim nakatumisoht on ägedate haigusnähtude perioodil, aga viiruse eritumine väljaheitega võib kesta ka 3–4 nädalat ja ninaneelu sekreediga kuni 3 nädalat pärast seda.
Viirus kulgeb tihtilugu kergete gripisarnaste nähtude või üldse ilma sümptomiteta. Sagedasemad haigusnähud on palavik, tugev peavalu, oksendamine, kuklakangestus, valgustundlikkuse kasv ja lööve. Samas võib enteroviirus 71-nakkus avalduda ühena herpese vormidest ehk herpangiinina, silma sisekesta põletiku ehk konjunktiviidina, stomatiidi ehk haavanditega kulgeva suupõletikuna, kõhulahtisuse, nn käe-jala-ja-suutõvena (HFM) ning raskematel juhtudel ka entsefaliidi või meningiidi ehk ajukelmepõletikuna. Sagedamini haigestuvad lapsed, noorukid ja noored täiskasvanud, aga kõige raskemini kulgeb see vastsündinutel ja immuunpuudulikkusega inimestel.
Enteroviirus 71-nakkuse peiteperiood on kuni 10 päeva ja haigus ise kestab üldjuhul 7–10 päeva.
Ravi. Tavapäraselt päädib haigus täieliku paranemisega, aga spetsiifilist ravi selle vastu ei ole. Seda olulisem on igapäevase hügieeni hoidmine ja haigestunute isoleerimine riskirühma kuulujatest.
Hoidu viirushaigustest!
Leevendust villidele
Kurguvalu vastu
Hügieeni heaks
:format(webp)/nginx/o/2017/09/08/7076529t1ha132.png)