/nginx/o/2024/11/07/16471164t1h4f99.jpg)
Pikka aega eeldati, et umbes viiel kuni kuuel protsendil lastest on aktiivsus- ja tähelepanuhäirega (ATH). Praktikas on aga need määrad sageli kõrgemad. Ameerika haiguste kontrolli ja tõrje keskuse hinnangul oli laste seas ATH esinemissagedus 2022. aastal 11,4 protsenti, vahendab The Conversation.
Rootsi tervise- ja heakorranõukogu andmetel sai 2022. aastal 10,5 protsenti poistest ja 6 protsenti tüdrukutest ATH diagnoosi, mida on 50 protsenti rohkem kui 2019. aastal. Prognoositakse, et määrad võivad lõpuks stabiliseeruda 15 protsendi juures poiste ja 11 protsendi juures tüdrukute puhul.
Mis võivad olla selle tõusu põhjused? Siin on kaheksa võimalikku tegurit, mis sageli kattuvad ja üksteist mõjutavad.
Varem soovitati arstidel piirata inimesel diagnooside arvu, keskendudes peamisele diagnoosile, vältides teatud kombinatsioone, näiteks autism ja ATH. Täna on tavaks teha mitu diagnoosi, et kirjeldada ja katta inimese sümptomeid ja väljakutseid võimalikult täpselt.
Praegu töötavad uue põlvkonna spetsialistid, kes on ATH teemal teadlikumad ja omavad paremaid teadmisi. See on viinud varasema avastamiseni ning ATH diagnoositakse ka varem tähelepanuta jäänud gruppides, eriti tüdrukutel ja naistel, samuti täiskasvanutel.
ATH korral on häbimärgistamine vähenenud. Arstid julgevad sagedamini diagnoosi panna ning ka inimesed tunnevad vähem häbi diagnoosi saades. ATHst on saanud loomulikum osa inimeste identiteedist.
ATH ei ole haigus, vaid kognitiivsete omaduste kompositsioon, mida esineb ka tavapopulatsioonis, nagu näiteks raskused tähelepanu kontrollimise ja eneseregulatsiooniga. Tänapäevane kiire ja keeruline ühiskond seab suuremaid nõudmisi, mistõttu võivad halvemate oskustega inimesed igapäevatoimetustes raskustesse sattuda ja saada ATH diagnoosi.
Sotsiaalne standard tervisele ja tulemuslikkusele on täna kõrgem, mistõttu otsivad inimesed sagedamini põhjuseid enda või teiste funktsioneerimise raskustele, eeldades, et ATH võib seda selgitada.
Koolides on toimunud ulatuslikud muutused, näiteks digitaliseerimine ja toimub rohkem projektipõhist ning rühmatööl põhinevat õppimist. Need muudatused on suurendanud nõudmisi oskuste kohapealt, mistõttu koolid suunavad rohkem õpilasi ATH hindamisse.
Paljudes riikides on poliitikud keskendunud diagnoosimise kättesaadavuse parandamisele, et inimesed ei peaks pikka aega ootama diagnoosi. Kuigi see on mõistetav, suurendab see diagnooside arvu ja ei paku alternatiive, näiteks sobivamate töökohtade või toetuse pakkumine ilma diagnoosita.
Enamasti on teenused üles ehitatud nii, et ainult kliiniline diagnoos tagab juurdepääsu toele ja ressurssidele. See on tihti ainus viis, kuidas inimesed saavad abi.
/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)