Kuna igast kehavälise viljastamise protseduurist ei teki edukat rasedust, on kliinikumi naistekliiniku vanemarst-õppejõu ja viljatusravi keskuse juhi dr Aivar Ehrenbergi sõnul viljatusravis määravaks just võimalikult täpne embrüote hindamine. «Embrüo on varajane rakkude kogum, mis tekib pärast munaraku ja seemneraku ühinemist ehk munaraku viljastumist. Kehavälise viljastamise protseduuris luuakse embrüo laboritingimustes ning kui embrüo on hakanud arenema, jälgitakse selle arengut, et hinnata, milline embrüo võiks olla kõige elujõulisem ehk milline võiks anda parima võimaluse raseduseks ja lapse sünniks,» rääkis dr Ehrenberg.
Embrüoid hinnatakse nende väliste tunnuste kaudu – kasvu kiiruse ja väljanägemise põhjal. «Kahjuks pole vaatluse teel võimalik eristada normaalse kromosoomide komplektiga embrüoid nendest, millel on üks või teine kromosoomihälve. Seetõttu siiratakse paratamatult ka selliseid embrüoid, millest last sündida ei saa,» selgitas ta.
Embrüodiagnostika on mõeldud peamiselt kolmele patsiendirühmale. «Esimene rühm on 40. eluaastale lähenevad või vanemadki naised, kelle munarakud on madalama kvaliteediga ning rasestumise tõenäosus keskmisest väiksem, raseduse katkemise risk seevastu suurem. Teise grupi moodustavad need, kellel on korduvalt esinenud raseduse katkemisi ning kolmandasse rühma kuuluvad paarid, kus üks partneritest on konkreetse päriliku haiguse kandja, mis avaldub sageli alles haige lapse sündides,» selgitas dr Ehrenberg. Just diagnostika läbinud embrüoid siirates on võimalik vältida haige lapse sündimist, vähendada raseduse katkemise riski ning lühendada rasestumiseni kuluvat aega. «Viiendal päeval pärast munaraku viljastamist eemaldatakse embrüolt kromosoomide või geenianalüüsiks mõned rakud ning embrüo külmutatakse. Kui rakuanalüüs kinnitab, et embrüo on siirdamiseks sobilik, sulatatakse see üles ning viiakse naise emakasse,» kirjeldas dr Ehrenberg.