Põhjus, miks teatud riikide elanikud ei usu tuumasõja ohtu

Rakett. Pilt on illustratiivne. Foto: shutterstock.com

Miks hindavad inimesed erinevates riikides sõjaohtu erinevalt, selgitab The Conversationis Edge Hill ülikooli psühholoogiaprofessor Geoff Beattie.

Ukraina sõda on jõudnud uude etappi. Viimastel kuudel pole asjad Ukraina jaoks hästi sujunud, kuid USA presidendi Joe Bideni administratsioon lubas Ukrainal esmakordselt tulistada USA tarnitud kauglahingrakette (Atacms) sügavale Venemaa territooriumile.

See USA poliitika muudatus aktiveeris ka Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa tarnitud relvad, mille kasutamise need riigid sidusid USA otsusega. Selle peale ähvardas Vladimir Putin viivitamatult ja allkirjastas määruse, mis langetab tuumalöögi künnist Venemaa või Valgevene vastu suunatud rünnakutele, mis kujutavad «kriitilist ohtu nende suveräänsusele või territoriaalsele terviklikkusele». Levisid teated, et Venemaa võis tulistada mandritevahelise ballistilise raketi Ukraina suunas, mis tõi kaasa spekulatsioone tuumasõja võimaliku lähenemise kohta.

Samalaadsed pinged olid viimati üleval Kuuba raketikriisi ajal 1962. aastal, kui tuumasõja oht USA ja Nõukogude Liidu vahel oli reaalne. Toonane kriis lahendati salaleppega, mille kohaselt USA eemaldas oma tuumaraketid Türgist.

Praeguste tuumasõja kartuste taustal on mitmed Venemaa lähedased riigid, nagu Rootsi, Norra ja Soome, uuendanud tsiviilkaitsejuhiseid, õpetades kodanikele, kuidas valmistuda sõjaks, alates haavade sidumisest ja ärevuse haldamisest kuni vee ja esmatarbekaupade varumiseni. Saksamaal on elanikkonda samuti hoiatatud võimaliku sõja eest, kuid näiteks Ühendkuningriigis pole sarnaseid meetmeid veel rakendatud.

Optimismi mõju riskitaju ja ettevalmistuste osas

Mõned riigid on olukorra suhtes murelikumad kui teised, mis võib olla seotud optimismi suunas kallutatusega. See on kalduvus üle hinnata positiivsete sündmuste tõenäosust ja alahinnata negatiivsete sündmuste ohtu. Uuringute järgi mõjutab optimismi poole kallutatus eriti läänemaailma elanikke, näiteks kanadalasi ja ameeriklasi, kes kalduvad olema jaapanlastest ebarealistlikumalt optimistlikud.

Optimismi suunas kallutatus mõjutab ka riskitaju looduskatastroofide ja terroriaktide osas. Näiteks on jaapanlased tajunud suuremat riski kui ameeriklased, kes pigem alahindavad ohtusid. Samuti kipuvad optimistid vältima negatiivseid uudiseid ja infot, kuna nende ajus töödeldakse halbu uudiseid teistmoodi.

Optimismil on ka selgeid eeliseid: optimistid elavad kauem, taluvad paremini stressi ning nende immuunsüsteem on tugevam. Samas võib liigne optimism vähendada valmisolekut tõelisteks ohtudeks, nagu märkis Barbara Ehrenreich oma raamatus «Smile or Die»​ ehk «Naerata või sure». Ta kritiseeris liialt positiivset mõtlemist, mis vähendab kriisideks valmistumise võimet.

USA Brookingsi instituudi hinnangul võib Putini ähvardus olla bluff. Kuid samas hoiatatakse, et liigne optimism võib varjata hoiatusmärke ja raskendada tõsisteks olukordadeks valmistumist, mis on inimkonna ellujäämise seisukohalt hädavajalik.