Raske haiguse, näiteks dementsuse loo jutustamine, on emotsioone korrastava mõjuga

Lugude jagamine aitab emotsioonides korda luua. Foto: Shutterstock

Luuletaja ja biblioterapeudi Berit Kaschani sõnul mõtestavad inimesed oma elu lugude kaudu. Kanname kaasas nii toetavaid kui õõnestavaid lugusid, sõltuvalt sellest, kuidas oleme eri olukordadesse suhtunud ja neile reageerinud. «Tihti me mõtestame end ka läbi lugude, mis meid tegelikult ei toeta. See on muidugi väga inimlik. Nagu ka see, et pelgame nendest lugudest lahti lasta – mis siis saab edasi, kui seda ei ole? Isegi kui lugu teeb tuska ja meid elus (enam) ei teeni, ei julge me tihti kohe sellest lahti lasta – need on saanud meie osaks,» sõnastab Kaschan ühe olulise küsimuse seoses lugudega.

Mis on kirjandusteraapia?

Kirjandusteraapia ehk biblioteraapia on loovteraapia vorm. Selle peamiseks töövahendiks on keele ja kirjutamise, aga ka ilukirjanduse kaudu oma elulooliste sündmuste avamine. Tekst saab pakkuda inimesele turvalist, samas mängulist ja poeetilist kohtumispaika oma tunnetega tutvumiseks ja nende mõtestamiseks.

27. novembril toimus MTÜ Elu Dementsusega kogemuskohvik «Ma olen olemas: minu lugu, sinu lugu, meie lugu», milles Berit Kaschan analüüsis dementsuseteemaliste kogemuslugude jagamise tähtsust.

Dementsusega inimeste lood on kõik väga erinevad, küll aga võib leida sarnast dementsusega inimeste lähedaste lugudest. Lood ja kogemused on need, mis lähedasi ühendavad ja aitavad murekoormat vähendada.

Kaschan avas erinevaid tahke, kuidas dementsus lähedase mina-lugu mõjutab. Aga ka seda, kuidas oma loo jagamine saab lähedast keerulisel teekonnal toetada. Lugude jagamine teraapiana võib olla tõhus nii enda jaoks, privaatselt – näiteks selle kirjapanek aitab ka mõtteid korrastada. Aga lugusid võiks jagada ka avalikult – et need aitaksid teisi ja tõstaksid teadlikkust.

Lugude jutustamine on paranemisprotsessi osa ja annab eneseteadlikkuse

«Oma loo jagamine, kas suuliselt või kirjalikult, annab lähedasele eneseteadlikkuse, selgema arusaamise oma mõtetest ja tunnetest. Igaühel on õigus oma tunnetele, ka vastuolulistele. Mida rohkem leiame võimalusi oma tunnete mõtestamiseks, seda rohkem saame hakkama keeruliste olukordadega ja teame, kuidas endaga toimida. Tihti inimesed, kes on teadlikud oma lähedase keerulisest seisundist ja ka sellest, et lähedasel puudub haigusteadvus, kipuvad omi tundeid täiesti tagaplaanile jätma. Sest kuidas ma saan olla heitunud või vihane, kui ma tean, et mulle kallis inimene tegelikult ei kontrolli enam seda, mida ta teeb? Aga tuleb teha ruumi ka nendele vastuolulistele tunnetele.

Lugusid rääkides ja läbi kirjutades saame endale pakkuda hingamisruumi, olla kuuldud, ennast kuulata. Olla endaga armuline,» rääkis Kaschan.

Kõige olulisem on kohe peres rääkida, millised on hirmud. Keerulise olukorra sees ei ole tihti mahti jutustada, oma lugu jagada. On vaja teha otsuseid, olukorraga tegeleda. «Erinevate keeruliste diagnooside, teiste hulgas dementsuse puhul, on kõige olulisem omavahel peres jagada, millised on kellegi hirmud, eri tabud, stsenaariumid. See teeb võimalikuks edasise normaalse suhtluse ja loob loomulikkust uueks normaalsuseks. Muidu kannavad kõik pinget, räägivad aastaid kõrgendatud häälel ja tõstavad moosipurke ringi,» selgitas Kaschan. Ta lisas, et lugude jutustamine on tegelikult mõlemasuunaline suhtlusvahend. «Ka teise inimese loo kuulamine tekitab tihti kuuldud olemise tunde – kellelgi on veel nii, järelikult ma olen ka normaalne. Jagatud lugu võib olla ka väga lühike, kasvõi kolm sõna: «Mul on hirm». Ka suuline jagamine saab mõttesõlgust tuua, ent ka täiesti vabas vormis kirjutamine on protsessina veelgi korrastavama mõjuga. See annab meile oma hääle ja natukenegi kontrollitunnet, mis on eriti oluline olukordades, kus seisame silmitsi määramatusega.»

Mina saan otsustada, kuidas oma lähedast mäletama jään

Lähedasele on kõige suurem raskus leppimine uue olukorraga – näha kõrvalt, kuidas dementsusega inimese mina-pilt hakkab drastiliselt muutuma. Lähedasel on aga võimalik otsustada, kuidas jääme inimest mäletama. Mida jätan inimesest meelde? Mis on need kokkulepped, mida ma endaga teen? «Selleks, kuidas luua lugu, mida ma tahan oma lähedasest mäletada, soovitan, kuni inimene on valmis, küsida ja uurida tema mälestusi, et mäletada inimlikke hetki ja püüda mõista tema elu enne hääbumist. Üks võimalus on panna igale hääbumise märgile teadlikult kõrvale midagi head, mida sa soovid, et temast mälestustesse alles jääks,» lisas Kaschan. Loomulikult on siingi olulisim autentsus – helged hetked saavad pinnale tõusta ja jääda siis, kui ka kõigele muule, mis kogemusega kaasnes, on antud oma koht. Siis saab mäletada oma lähedast rahulikult kõigis värvides, mida tema elus oli – nagu meid kõiki kunagi loodetavasti mäletama jäädakse.

Praktiline soovitus lähedastelt

Lood ja nende talletamine – kas pildialbumi või mälestuste koguna – saavad olla ka väga heaks vahendiks hilisemal suhtlusel dementsusega lähedasega. Kasvõi meenutamaks, kes on kes. Koondatud erinevad episoodid elust ning teadmised lemmiktoitudest, hobidest või muusikast pakuvad ligipääsu dementsusega inimese emotsioonidele. Samuti on need ka väga heaks sisendiks hoolekandeteenuse pakkujale, et inimese vajadusi ja eripärasid paremini tundma õppida personaalsema hoolduse pakkumiseks.

MTÜ Elu Dementsusega on juhtiv dementsusega inimestele ja nende lähedastele teavet ning huvikaitset pakkuv selts Eestis. Ühendades 2016. aastast dementsusega inimeste lähedasi ja valdkonnas töötavaid spetsialiste, on MTÜ ainus sõltumatu strateegiline partner riigile ja rahvusvahelistele organisatsioonidele Eesti patsientide ja lähedaste esindamisel ning neile värskeima praktilise info ja toe jagamisel dementsuse valdkonnas. Esindame Eestit valdkondlikes rahvusvahelistes organisatsioonides ja võrgustikes nagu Alzheimer Europe ja Alzheimer’s Disease International.

Ühingu missiooniks on huvikaitse eestkõnelejana olla suunanäitajaks dementsusega inimestele sõbraliku ühiskonna loomisel. Väärtustades armastust, väärikust, hoolivust, rõõmu ja hingetarkust, on ühingu visiooniks luua Eesti, kus dementsusega inimesed on väärtustatud ja nende elu toetatud. MTÜ Elu Dementsusega korraldab annetuste toel kogemuskohvikuid, kus dementsusega inimesed ja nende lähedased saavad turvaliselt ühistegevustes osaleda.

MTÜd on võimalik toetada «Ma armastan aidata» keskkonnas või tehes ülekande otse MTÜ Elu Dementsusega arveldusarvele EE422200221064538148. Selgitusse palutakse märkida «Kogemuskohvik».