Lugusid rääkides ja läbi kirjutades saame endale pakkuda hingamisruumi, olla kuuldud, ennast kuulata. Olla endaga armuline,» rääkis Kaschan.
Kõige olulisem on kohe peres rääkida, millised on hirmud. Keerulise olukorra sees ei ole tihti mahti jutustada, oma lugu jagada. On vaja teha otsuseid, olukorraga tegeleda. «Erinevate keeruliste diagnooside, teiste hulgas dementsuse puhul, on kõige olulisem omavahel peres jagada, millised on kellegi hirmud, eri tabud, stsenaariumid. See teeb võimalikuks edasise normaalse suhtluse ja loob loomulikkust uueks normaalsuseks. Muidu kannavad kõik pinget, räägivad aastaid kõrgendatud häälel ja tõstavad moosipurke ringi,» selgitas Kaschan. Ta lisas, et lugude jutustamine on tegelikult mõlemasuunaline suhtlusvahend. «Ka teise inimese loo kuulamine tekitab tihti kuuldud olemise tunde – kellelgi on veel nii, järelikult ma olen ka normaalne. Jagatud lugu võib olla ka väga lühike, kasvõi kolm sõna: «Mul on hirm». Ka suuline jagamine saab mõttesõlgust tuua, ent ka täiesti vabas vormis kirjutamine on protsessina veelgi korrastavama mõjuga. See annab meile oma hääle ja natukenegi kontrollitunnet, mis on eriti oluline olukordades, kus seisame silmitsi määramatusega.»
Mina saan otsustada, kuidas oma lähedast mäletama jään
Lähedasele on kõige suurem raskus leppimine uue olukorraga – näha kõrvalt, kuidas dementsusega inimese mina-pilt hakkab drastiliselt muutuma. Lähedasel on aga võimalik otsustada, kuidas jääme inimest mäletama. Mida jätan inimesest meelde? Mis on need kokkulepped, mida ma endaga teen? «Selleks, kuidas luua lugu, mida ma tahan oma lähedasest mäletada, soovitan, kuni inimene on valmis, küsida ja uurida tema mälestusi, et mäletada inimlikke hetki ja püüda mõista tema elu enne hääbumist. Üks võimalus on panna igale hääbumise märgile teadlikult kõrvale midagi head, mida sa soovid, et temast mälestustesse alles jääks,» lisas Kaschan. Loomulikult on siingi olulisim autentsus – helged hetked saavad pinnale tõusta ja jääda siis, kui ka kõigele muule, mis kogemusega kaasnes, on antud oma koht. Siis saab mäletada oma lähedast rahulikult kõigis värvides, mida tema elus oli – nagu meid kõiki kunagi loodetavasti mäletama jäädakse.