Professor Katrin Tiidenberg: sotsiaalmeedia kasutusel on selged vaimset tervist toetavad hüved

Austraalia valitsus plaanib keelata alla 16-aastastele sotsiaalmeedia kasutamise. «Austraalia seaduse probleem seisneb selles, et must-valgeks on tehtud olukord, mis on tegelikult keeruline,» ütleb sotsioloog Katrin Tiidenberg, Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia- ja kunstide instituudi (BFM) osaluskultuuri professor.

Tiidenbergi sõnul on noorte sotsiaalmeedia kasutust uurivad Austraalia teadlased kirjutanud palehigis seaduse vastu rääkivaid avalikke kirju. «Austraalia valitsus on läinud risti vastu oma erialateadlaste soovitustele, surunud seaduse läbi hästi kiiresti ja see ei ole absoluutselt teaduspõhine,» nendib ta.

Tiidenbergi hinnangul on tegu odava populaarsuse püüdmisega. «Ärevus laste ja noorte digiseadmete ja sotsiaalmeedia kasutamise ümber on lihtne koht, kust lõigata populistlikku kasu. Seal on võimalik jätta muljet, et lõpuks ometi ilmus poliitik, kes saab vanemate või õpetajate murest aru ja julgeb midagi teha.»

Tiidenberg nendib aga, et uuringud ei toeta väidet, et sotsiaalmeedia on kellegi vaimsele tervisele ülekaalukalt kahjulik, kaasa arvatud laste ja noorte omale. On teatud inimesi, kes on kahjulikele mõjudele haavatavamad, ning neil, kel on juba vaimse tervise probleemid, võivad kergemini välja areneda problemaatilised sotsiaalmeedia kasutamise viisid, kuid enamiku inimeste vaimset tervist mõjutab sotsiaalmeedia kasutamine kordades vähem kui unepuudus, vilets toitumine, vähene liikumine, üksildus, halvad suhted lähedastega jne. Lisaks on hulganisti uuringuid leidnud, et sotsiaalmeedia kasutamisega kaasneb ka märkimisväärne kasu.

«Mis jääb täiesti pimedasse kogu selles arutelus, on see, et sotsiaalmeedia kasutusel on täiesti selged vaimset tervist toetavad hüved. Mitte üksnes ei paku see osalust ja kuuluvustunnet, vaid paljudele lastele ja noortele ka toetust, peaaegu nagu toetusgrupp.»

Võimalused sotsiaalmeedia lapsesõbralikumaks muutmisel

«Austraalia seadus valetab valijatele, sest see ei lahenda tegelikult seda probleemi, mida ta lubab lahendada,» tõdeb Tiidenberg. Selle täideviimine saab ka olema keeruline, sest automaatsete keeldude eiramiseks saab kasutada erinevaid tehnilisi lahendusi ja ka lapsevanem võib nõutud kohas märkida, et kasutaja on piisavalt vana. «Ja kui alternatiiv on passi või isikukoodiga sisse logimine, siis see on täiesti katastroofiline idee. Kas tõesti tahame anda võimaluse seostada isikukoodiga kõiki teisi isikuandmeid, mida Meta juba kogub? Arvestades milline on nende ajalugu andmeõigustest ja privaatsuse kontekstis, tundub see fantastiliselt rumal ja lühinägelik. Lisaks oleks see Euroopa Liidus ilmselt ka ebaseaduslik,» tõdeb Tiidenberg.

Samuti ei ole seadus Tiidenbergi sõnul kooskõlas erinevate inim- ja lasteõiguste konventsioonidega, millele demokraatlikud riigid on enamasti alla kirjutanud. «Lastel on õigus osaluseks ühiskondlikus elus, kaasa arvatud digitaalseks osaluseks,» rõhutab teadlane.

Teame nüüd uurimustest, et vaimsele tervisele on kõige kahjulikum viis sotsiaalmeedias osaleda passiivselt, aga mitmele põlvkonnale lastest on õpetatud, et aktiivselt postitamine on kõige ohtlikum.

Digiühiskonna võimalikud kahjud tuleks sihikule võtta täpsemalt. Tiidenberg soovitab nii teadlaste kui laste osalusel mõelda läbi, mis on tõelised kitsaskohad ja kuidas neid lahendada. Ta sõnul on tehtud 25 aasta jooksul lapsi kaasates tugevaid uurimistöid ja tegelikult on vajakajäämised juba hästi välja joonistunud. «Probleem on selles, et nende kitsaskohtade remontimine seadusandlikult pole nii lihtne. Aga see ei tähenda, et midagi ei saaks teha,» märgib Tiidenberg.

Mille kallal oleks üheülbaliste seaduste kehtestamise asemel mõistlik tööd teha? Tiidenbergi sõnul peaks töötama välja standardid lastele sobiva sisu jaoks. Seda on mingil määral juba ka tehtud, näiteks Youtube'il on lastele suunatud sisu hea tava. Lastele suunatud sisu peaks olema eakohane, inspireeriv ja arendav. Lisaks on vaja survestada digihiidusid paremini sisu haldama. Selleks oleks vaja panustada tarkvaraarendusse ja võtta tööle rohkem inimesi, kes näiteks vaatavad läbi kaebusi ja reageerivad kiirelt, kui kuskil on teatatud probleemidest, märgitud külge hoiatavad punased lipukesed või on esinenud küberkiusamine. «Mina ja sotsiaalmeediat uurivad kolleegid kogu maailmas oleksime absoluutselt selle poolt, et seadusandlikult sundida digihiidusid rohkem investeerima kiiremini toimivasse ja kultuurikonteksti tundlikku sisuhaldusesse ehk modereerimisse.»

Kaaluda võib ka seda, kas noore kasutajaskonnaga kanalites võiks teatud sisu saada enne postitamist vähemalt automatiseeritud filtrite poolt läbi vaadatud, et vältida võimalikku mainekahju ja sellest tulenevat psühholoogilist ängi.

Passiivse vaatamise asemel tuleks aktiivselt osaleda

Lisaks tuleb jätkuvalt panustada kõigi internetikasutajate digipädevuste arendamisesse. Siiski on ka digipädevuse valdkonnas toimunud muutusi. «Oleme aru saanud, et osal eelmise põlvkonna digipädevusõpetustel on ootamatud negatiivsed tagajärjed. Teame nüüd uurimustest, et vaimsele tervisele on kõige kahjulikum viis sotsiaalmeedias osaleda passiivselt, aga mitmele põlvkonnale lastest on õpetatud, et aktiivselt postitamine on kõige ohtlikum.»

Nimelt on tervele põlvkonnale öeldud, et kõik, mida internetti postitad, jääb sinna alles ja tulevane tööandja võib selle põhjal anda hävitavaid hinnanguid. Samuti on manitsetud mitte postitama peopilte ja avaldama reljeefseid arvamusi. Nii on paljud noored pidanud kõige targemaks igaks juhuks sotsiaalmeedias avalikult üldse mitte midagi teha.

Tiidenberg rõhutab aga, et uuringute kohaselt on passiivne vaatamine vaimsele tervisele kõige kahjulikum. «Lihtsalt pöidlarullides jätad sa ennast ilma võimalusest luua suhteid, saada positiivset tagasisidet või isegi seda lihtsat dopamiinilaksu, et sind pandi tähele,» märgib teadlane.

Sotsiaalmeedia pakub mitmeid hüvesid

«Meil on äärmiselt palju uuringuid, mis näitavad seda, et sotsiaalmeedia kasutamine ikkagi õpetab nii sotsiaalseid oskusi, näiteks kuidas suhelda, ennast kehtestada, kui ka igasuguseid erinevaid tehnilisi oskusi,» toonitab Tiidenberg. Kui eesmärgiks on kasvatada noored ühiskonnaprotsessides osalevateks kodanikeks, on sotsiaalmeedia oluline õpetaja.

Tiidenberg on teinud Eesti teismelistega uuringuid, kus nad ütlevad, et peamine koht, kus nad õpivad enda seisukohti veenvalt väljendama maailma, poliitika ja maailmavaadete kohta, on sotsiaalmeedia. Samuti nopivad nad sealt enda sõnul teadmisi – mis on mõjus retoorika, kuidas toetada faktidega oma arvamust – rohkem kui ühiskonnaõpetuse tunnist või köögilaua taga arenevast diskussioonist. «Sotsiaalmeedia kompenseerib puudujääke, mis jäävad olukorras, kus klassiruumid on suured ja vanematel on erinevalt ressursse selleks, et õpetada lapsele, kuidas veenvalt argumenteerida ja enda eest seista,» märgib Tiidenberg.

Samuti tuleb endale aru anda, et põlvkondade vahel esinevad kõikjal maailmavaatelised erinevused ja noorel on vaja enda kogemusi peegeldada mõistvate osapoolte keskel.

«Mis jääb täiesti pimedasse kogu selles arutelus on see, et sotsiaalmeedia kasutusel on täiesti selged vaimset tervist toetavad hüved. Mitte üksnes ei paku see osalust ja kuuluvustunnet, vaid paljudele lastele ja noortele ka toetust, peaaegu nagu toetusgrupp.» Haiguse, erivajaduse või seksuaalse identiteedi küsimustes toetuspinda otsivad lapsed ja noored saavad jagada kogemusi ja mõistavad, et palju on veel teisi, kel on sarnane elutee. Peamine, nad tajuvad, et ei ole üksi ning käeulatuses on lahendused ja võimalused.

Tiidenbergi arvates ei tasu ka alahinnata, et sotsiaalmeedia leevendab igavust ja lahutab meelt. See omakorda aitab vähendada ärevust ja stressi. «Ma ei ütle, et sotsiaalmeedias pole infot, mis teeb vastupidist, ärritab ja ajab ärevaks – on muidugi. Ent seal on ka palju sisu, mida lapsed kasutavad selleks, et võtta korraks hetk iseenda jaoks,» märgib teadlane.

Kokkulepped vanemate ja laste vahel

Digiseadmed ei erine kõigest muust, mille kasutamise puhul on lastel vaja vanemlikku suunitlust. «Sotsiaalmeedia ja nutiseadme kontekstis käitub mingi hulk täiskasvanuid, nagu oleksid kuu pealt kukkunud. Nagu neil enne ei oleks olnud kogemust, et lastel on kohati probleemid eneseregulatsiooniga ja et neile ei saa jätta vastutust oma käitumist ise kontrollida.» Kommide söömise ja krõpsude ostmise puhul mõistavad Tiidenbergi sõnul vanemad hästi, et laste tarbimiskäitumist on vaja suunata. «Ja siis sotsiaalmeedia ja nutiseadmete puhul järsku tõstame käed püsti ja ütleme, et ei tea, mis toimub. See on täpselt sama asi – muidugi neil ei ole eneseregulatsiooni võimet, aga neil ei ole seda ka muude asjade puhul,» selgitab Tiidenberg.

Iga perekond lahendab ta sõnul asju erinevalt. Mõnes peres võib sotsiaalmeediat kasutada, kui muud asjad on tehtud. Teistes peredes on ajalised kokkulepped. «Siin ei saa nii öelda, et üks reegel on parem kui teised. Küll aga on uuringud peredega näidanud, et üsna oluline on see, et ei oleks väga karjuvad topeltstandardid. Kui lapsele ütled, et telefon mädandab su aju, aga ise istud ainult ninapidi ekraanis, on konfliktid tõenäolised,» rõhutab Tiidenberg.

«Kunagine Ameerika lastearstide liidu üleskutse, et digiseadmeid ei tohi enne teist eluaastat anda ja et üle kahe tunni päevas ei tohi lapsed neid kasutada, on ümber lükatud,» nendib Tiidenberg. «Päevas on kõigil 24 tundi ja uuringutest teame, et ehkki sotsiaalmeedia kasutamise mõjud on vaimsele tervisele üliväikesed, siis teatud asjade mõjud on ülisuured: uni, korralik toitumine, liikumine, väljas olemine,» rõhutab teadlane.

Kui teatud hulk tunde on vaja magada, olla koolis, käia trennis, siis väga palju aega üle ei jäägi. Nii võib Tiidenbergi sõnul teatud perele siiski sobida omavahel kindlas ajalimiidis kokku leppida. Kokku lepitud reegel võib oluliselt vähendada omavahelisi lahkhelisid sotsiaalmeedia kasutuse ümber. «Me ei saa aga öelda, et meil on teaduspõhiselt teatud tundide arv, mis on okei. See sõltub vanusest ja sellest, mida sotsiaalmeedias teha» tõdeb Tiidenberg.

«Kui istun sotsiaalmeedias ja rullin tund aega Instagrami fitnessmodellide pilte või kui tšätin kellegagi või postitan kuskile kogukonda oma fännikunsti ja keegi ütleb mulle selle peale ilus komplimendi, siis need on diametraalselt erinevate vaimse tervise mõjudega tegevused,» selgitab Tiidenberg.

Mida teha koolis nutiseadmetega?

Tiidenbergil on Eesti kontekstis kaks tungivat soovitust. «Üldine soovitus on, et jumala eest ei hakkaks meie poliitikud ennatlikult ja kiirustades läbi suruma mingit sarnast seadusmuudatust nagu Austraalias. Arvestades oma digigeniaalsuse ja tiigrihüppe aupaistet, mille säras meile meeldib endiselt rahvusvahelisel areenil peesitada, katsuks siis ka sellele teemale teaduspõhiselt ja digitargalt läheneda ja mitte hakata lihtsalt kiire populaarsuse nimel läbi suruma lahendusi, mis ei tööta,» ütleb teadlane.

Nutiseadmete koolis keelustamise diskussioonis, mis on juba jõuliselt käivitunud, näib juba olevat valmisolek koostööks teadlastega. Tiidenberg toonitab, et ka Eesti on lubanud järgida erinevate laste õiguste eest seisvate organisatsioonide põhimõtteid. «See tähendab, et ka neid asju tuleb teha koos lastega, läbi rääkida,» paneb ta südamele.

«Koduste reeglite puhul töötab samuti hästi, kui laps tunneb, et teda mitte ei karistata seadme või kasutusõiguse ära võtmisega, vaid koos räägitakse asjad läbi.» Ta toob mõned näited, kuidas lapsega teemat käsitleda. «Kui on tekkinud konflikt, saab arutada näiteks nii: «Näed, jälle vaatasid kauem, kui lubasid ja läksime tülli, mis sa arvad, miks sa ei pannud kinni siis kui sa lubasid? ... Saan aru, et sul on raske ennast kontrollida, meil kõigil on vahest. Siin on sellised lahendused, kas sellest võiks sulle abi olla…»,» seletas ta. Näiteks saab pakkuda, et ekraanikasutusele pannakse automaatne limiit. «Tegelikult lapsed tulevad sellise lahenduse keeles püstitatud variandiga päris hästi kaasa, kuna see annab neile toimevõimet, agentsust.»

Nutiseadmete koolist kaotamise teemat lahates tuleks Tiidenbergi hinnangul mõelda laste üldisele heaolule. Tal pole midagi selle vastu, kui hakata läbimõeldult töötame tunnis nutiseadmete kasutamise piiramise suunas, kuna sellest võib olla teatud kasu, sealhulgas muudaks see õpetajate elu lihtsamaks. «Keskendumine ongi väga raske töö – kui vahepeal näed midagi, mis on märksa kiirem, lõbusam, huvitavam ja mängustatud, ning siis pead hakkama kirjandusest, ajaloost või matemaatikast rääkima, võib olla ümberlülitus raske. See kõik on täiesti lahendatav, kui rahulikult koos teadlaste ja lastega mõtleme välja, kuidas seda teha,» ütleb Tiidenberg.

«Natuke ikkagi peame siin arvestama, et mida iganes tahaksime mõelda, reaalsus on see, et kool ei ole mõnus ja turvaline koht üsna mitmete laste jaoks. Klassiruumid on suured, introverdikestel jookseb juhe täielikult kokku ja telefon pakub neile turvalist võimalust korraks vahetunnis luua virtuaalne oma nurk,» kirjeldab Tiidenberg.