/nginx/o/2024/12/10/16535258t1h5e4c.jpg)
Tartu Ülikoolis kaitstud doktoritöös uuriti Eesti kaitseväe ajateenistujate D-vitamiini taset ning selle mõju füüsilisele võimekusele. Tulemused näitasid, et tervetel Eesti noortel meestel on ajateenistuse ajal D-vitamiini kõrge kriitilise defitsiidi risk talvel ja kevadel, kui D-vitamiini ei manustata. Samas ei leitud seoseid D-vitamiini defitsiidi ja füüsilise võimekuse vahel.
D-vitamiinid on rasvlahustuvate vitamiinide rühm, mis käitub inimorganismis hormoonidega sarnaselt. Doktoritöö autor, Tartu Ülikooli kliinikumi ortopeed doktor Leho Rips selgitas, et tuntumad D-vitamiini vormid on loomse päritoluga D3 ehk kolekatsiferool ja taimse päritoluga D2 ehk ergokaltsiferool. «90 protsenti inimkehas olevast D-vitamiinist tekib ultraviolettkiirguse toimel nahapinnale. Vaid 10–20 protsenti saame loomset päritolu toidu kaudu ning ainult ühe protsendi taimsete toiduainetega. D-vitamiini puuduse korral kasutatakse lisamanustamiseks D-vitamiini sisaldavaid õlikapsleid või õli. D-vitamiini sisaldust hinnatakse inimkehas kaudselt 25(OH)D määramisega vereseerumis,» selgitas Rips.
Leho Rips sõnas, et D-vitamiini defitsiit on väga levinud probleem, kuid sageli tuleb see inimestele ikkagi üllatusena, sest ka pikaajaline defistiit ei põhjusta enamikul inimestel tuntavaid füüsilisi vaeguseid. D-vitamiin on väga oluline, et hoida luid tugevana. D-vitamiini puuduse korral tõuseb risk osteopeeniale ja osteoporoosile, luumurdudele, stressmurdudele ning lisaks immunsüsteemi funktsioonihäiretele ja füüsilise töövõime langusele. «D-vitamiini defitsiidirisk esineb kõigis vanusegruppides ning risk võib kasvada suure füüsilise ja vaimse koormusega seotud tegevusaladel, mille hulka kuulub ka sõjaväeteenistus. Füüsiline võimekus on sõjaväes kriitilise tähtsusega nii väljaõppel kui ka missioonidel. D-vitamiiniga seotud uuringud näitavad vastukäivaid seoseid füüsilise võimekuse ja D-vitamiini defitsiidi vahel.»
Doktoritöö eesmärk oli hinnata Eesti ajateenijate D-vitamiini tasemeid erinevatel aastaaegadel, lisamanustamise mõju ja seoseid füüsilise võimekusega. Kolme erineva uuringu käigus määrati D-vitamiini sisaldus nii lühiajaliselt talveperioodil kui ka kogu aasta jooksul: kahe uuringu puhul oli tegemist pikaajalise lisamanustamisega ja ühe uuringu puhul jälgiti pikaajaliselt loomuliku D-vitamiini taset ilma sekkumiseta. Ajateenijad pidid tegema füüsilisi teste, neil määrati käe pigistusjõudu ning hinnati seoseid D-vitamiini tasemega ja kahe uuringu käigus ka D-vitamiini lisamanustamise mõju.
Tulemused näitasid, et ajateenistuse ajal esines D-vitamiini defitsiit juba suvekuudel ning see süvenes oluliselt kevadeks. «Madalas annuses ehk 600 ühiku D-vitamiini võtmisel vereseerumi 25(OH)D tase langes, 1200 ühiku pikaajaline D-vitamiini võtmine ei tõstnud vereseerumis 25(OH)D taset ning 4000 ühiku D-vitamiini manustamisel oli selgelt positiivne efekt. Samuti leiti, et D-vitamiini lisamanustamine ei anna positiivset efekti füüsilisele võimekusele ning defitsiit ega ka kriitiline defitsiit ei oma negatiivset toimet füüsilisele võimekusele ajateenistuse käigus,» selgitas dr Rips.
Seega doktoritöö tulemusena leiti Reho Lipsi sõnul, et D-vitamiini defitsiidi esinemine noortel meestel oli väga sage ning aastaringne lisamanustamine defitsiidi ärahoidmiseks on selgelt näidustatud.
Dr Leho Rips kaitses doktoritööd «The influence of vitamin D on the physical performance of conscripts in the Estonian Defence Forces» 6. detsembril. Doktoritöö juhendajad on lektor Madis Rahu, professor Jüri-Toomas Kartus, doktor Alar Toom ja doktor Mart Kull. Doktoritöö läbiviimist rahastas Kaitseressursside Amet.
/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)