Tuvastati põletiku seos üllatava terviseprobleemiga

Pilt on illustratiivne. Foto: Shutterstock

Hiljutine ulatuslik rahvusvaheline uuring on toonud esile põneva seose põletiku ja vaimse tervise häirete vahel.

Uuringus analüüsiti üle miljoni inimese andmeid Rootsist ja Ühendkuningriigist. Osalejaid jälgiti kuni 30 aastat – see võimaldas avastada pikaajalisi mustreid. Uuringu fookus oli ennetamisel: uuriti inimesi, kellel algul polnud psühhiaatrilisi diagnoose.

Peamised leiud

• Inimestel, kellel diagnoositi hiljem psühhiaatriline häire, esinesid juba aastaid varem kõrgemad põletikumarkerite tasemed.
• Eriti tugev seos leiti depressiooni, ärevushäirete ja stressiga seotud haigustega.
• Keskmisest suuremad leukotsüütide, C-reaktiivse valgu (CRP) ja haptoglobiini väärtused suurendasid psühhiaatrilise haiguse riski 11–13 protsenti.
• Üllatuslikult leiti, et samuti oli riskifaktor immunoglobuliin G (IgG) madalam tase.

Mida see tähendab?

Need leiud viitavad, et põletikul võib olla oluline roll psühhiaatriliste häirete tekkes. See avab uusi võimalusi vaimse tervise häirete ennetamiseks ja raviks. Tulevikus võiks põletikumarkerite jälgimine aidata tuvastada inimesi, kellel võib olla suurem risk vaimse tervise probleemide tekkeks.

Kuidas see meid mõjutab?

Kuigi uuringutulemused on põnevad, on oluline meeles pidada, et teema on keeruline. Põletikumarkerite üksikud suured väärtused ei tähenda automaatselt vaimse tervise probleeme. Siiski rõhutavad need leiud üldise tervise, sealhulgas immuunsüsteemi tervise tähtsust vaimse heaolu säilitamisel.

Tervislik toitumine, regulaarne liikumine ja stressi maandamine on head viisid nii kehalise kui ka vaimse tervise toetamiseks.

See uuring pakub väärtuslikku teavet nii neuroloogidele kui ka psühhiaatritele, avades uusi perspektiive vaimse tervise häirete mõistmisel ja ravimisel.

Neuroloogi dr Toomas Toomsoo sõnul saavad neuroloogid teha sellest uuringust järgmisi järeldusi:

1. Uuringu tulemused rõhutavad põletiku potentsiaalset rolli nii neuroloogiliste kui ka psühhiaatriliste häirete korral, see võib aidata selgitada nende häirete omavahelisi seoseid.
2. Uuring võib suunata neuroloogiliste haiguste, nagu Alzheimeri või Parkinsoni tõve uurimist ja ravi uutesse suundadesse, kus mängib rolli põletiku potentsiaalne mõju.
3. Uuring võib innustada rutiinselt jälgima neuroloogiliste patsientide põletikumarkereid, et tuvastada riskigruppe, keda ohustavad võimalikud vaimse tervise probleemid.

Ka psühhiaatritele on tulemused kasulikud:

1. Uuringu tulemused pakuvad uut vaadet psühhiaatriliste häirete põhjustele, rõhutades psühhosotsiaalsete tegurite kõrval bioloogilisi tegureid.
2. Uuring võib mõjutada psühhiaatriliste häirete ravi lähenemisviise, suunates tähelepanu põletikuvastaste strateegiate potentsiaalsele kasulikkusele.
3. Uuring võib aidata arendada uusi diagnostilisi vahendeid ja riskihindamise meetodeid, kasutades põletikumarkereid.

«See uuring on põnev samm edasi meie arusaamas vaimse tervise häirete tekkemehhanismidest. Neuroloogina näen siin olulist silda neuroloogia ja psühhiaatria vahel,» kommenteerib neuroloog dr Toomas Toomsoo. Ta lisab, et põletiku rolli ajuhaigustes, nagu Alzheimeri tõbi, on täheldatud juba varem, kuid selle uuringu leiud laiendavad seda arusaama ka psühhiaatrilistele häiretele. «Eriti huvitav on pikaajaline jälgimisperiood, mis võimaldab näha seoseid aastate lõikes. See rõhutab vajadust vaadata patsiendi tervist terviklikult ja pikaajaliselt. Samuti avab see uusi võimalusi ennetustööks – võib-olla tulevikus saame põletikumarkerite jälgimisega tuvastada inimesi, kes võivad vajada varasemat sekkumist vaimse tervise probleemide ennetamiseks,» räägib Toomsoo.

Ta rõhutab, et oluline on meeles pidada, et korrelatsioon ei tähenda tingimata põhjuslikku seost. «Vajame veel palju uuringuid, et täpselt mõista, kuidas on omavahel seotud põletik ja vaimne tervis. Samuti ei tohi unustada teisi olulisi vaimset tervist mõjutavaid tegureid, nagu keskkond, elustiil ja geneetika,» räägib neuroloog, kelle sõnul on see uuring kokkuvõttes põnev samm edasi personaliseeritud meditsiini suunas, kus saab paremini mõista iga patsiendi individuaalseid riskitegureid ja vajadusi.

Lugu ilmus Confido kuukirjas.