Kas siirdatud elund muudab selle saaja isiksust doonoriga sarnaseks?

Elundidoonorlus. Pilt on illustreeriv. Foto: Shutterstock

​Teatud elundisiirdamiste puhul on patsientide seas täheldatud kummalisi iseloomumuutusi, näiteks taimetoitlaste isu liha järele või muutusi seksuaalses eelistuses. 2024. aasta uuring seab kahtluse alla senised arusaamad mälust ja identiteedist, pakkudes, et organid võivad kanda mälestusi ja emotsioone. See tõstatab mitmeid eetilisi ja filosoofilisi küsimusi elundisiirdamise kohta.

Tegelikult pole need teemad meditsiiniajaloos uued. Juba 1991. aastal väitis arst J. Andrew Armour, et süda hoiab mälestusi ja tundeid. Elundite siirdamise eetilisi dilemmasid on käsitletud 1950. aastatest alates. Värske uuring ei arvesta aga siirdamise kultuurilisi, religioosseid ega ajaloolisi kontekste, mis võivad toita sensatsioonilisi ja eksitavaid müüte.

Ajalooliselt on süda peetud emotsioonide ja mälu keskuseks, eriti enne teadusmeditsiini esiletõusu. Alates William Harvey 1628. aasta vereringemudelist hakati aga südant käsitlema pigem mehhaanilise pumbana ja ajule anti emotsioonide ning mälu keskne roll. Tänapäevalgi eelistavad paljud kardioloogid näha südant pigem keemiliselt keeruka elundina kui hinge asukohana.