Kuidas tervislik digitarbimine võib päästa terve põlvkonna

• Laste ja noorte ekraaniaeg ületab 2000 tundi aastas.
• Nutisõltuvuse tagajärjel jääb inimesel kasutamata oma tegelik potentsiaal.
• Võti on nutiaja reguleerimises, mitte loobumises

Kohe kätte jõudev jõuluaeg toob kaasa suured ja säravad reklaamid, mida võiks lähedastele kinkida. «Lapsele uus telefon», «Pane tahvelarvuti jõuluvana kingikotti» ja «Üllata teismelist uue arvutiga» – kuigi sellised kingid tekitavad ilmselt paljudes lastes elevust ja õnnelikkust, siis kahjuks ei panusta need arengusse ja tervisesse.

Eestis on tehtud mitmeid uuringuid, et analüüsida laste ja noorte ekraaniaega. Hiljutistest uuringutest saab välja tuua kolm, mille andmete kogumine toimus aastatel 2020-2022. Kokku analüüsiti nendes kolmes uuringus üle 18 tuhande õpilase. Kõigi tulemused näitavad, et Eesti koolilapsed on koolipäevadel ekraanide ees üle viie tunni ja nädalavahetusel üle seitsme tunni. Ühes aastas teeb see kokku 2033 tundi ekraanide ees veedetud aega. Lisaks leiti, et sellistel lastel on suuremad raskused koolitöödega, nad tunnevad end väsinuna ja üldine rahulolu eluga on madal. Neid õpilasi saab nimetada digisõltlasteks.

Pole midagi uut, et nutiaega võetakse füüsilise aktiivsuse, sotsiaalsete suhete kui une arvelt. Kuidas me oleme sinna jõudnud ja kas pidurit tõmmata on üldse võimalik? Nutiseadmete liigkasutamise mõjusid noorte vaimsele tervisele arutasime koos psühholoogi ja Gordoni Perekooli koolitaja Kristi Raavaga. Ta on töötanud lastega 20 aastat, neist 15 koolipsühholoogina ning loonud laste ja noorte vaimse tervise toetamiseks Eesti Loodus – ja Loomateraapia keskuse.

Millal tekkisid esimesed ohumärgid?

«Hakkasin umbes 10-12 aastat tagasi, kui töötasin koolipsühholoogina, nägema, et laste ja noorte elus on toimunud muutus. Järjest rohkem hakkas minuni jõudma lapsi, kellel olid uneprobleemid. Tavapäraseks muutusid olukorrad, kus lõunasel ajal nõustamisele tulles olid lapsed nii unised ja oleks hea meelega jäänud minu kabinetti tukkuma. Lisaks ütlesid nad tihti, et liiguvad igapäevaselt õues vaid 10 minutit - kodust kooli ja vastupidi,» kirjeldab Raava olukorda.

Kuna Raaval olid endal samuti kooliealised lapsed, siis aimas ta, kust probleemid alguse saavad. «Arvan, et kui mul poleks lapsi olnud, siis oleksin olnud naiivsem nutiseadmete suhtes. Hiljem sain hüpoteesile kinnitust ka Rootsi psühhiaatri Anders Hansen raamatust «Ekraaniaju», kus autor toob välja uuringud, mis näitavad, et peale nutitelefonide laiatarbekaubaks muutumist hakkasid paljudes riikidest järsult muutuma laste ning noorte vaimse tervise näitajad.» Küllap ei osanud keegi 10-20 aastat tagasi arvata, et suur tiigrihüpe ja võimas tehnoloogia areng toob kaasa just sellised tagajärjed.

«Psühholoogina tuleb kiirelt vastavalt olukorrale kohaneda, nii hakkasin lastelt kohe seansside alguses küsima: «Mis kell sa voodisse lähed ja mis kell päriselt magama jääd?» Lahti rullusid lood, mis on jätkuvalt tavapärased - voodisse minnakse küll 22-23 vahel, kuid magama jäädakse tunduvalt hiljem. Vanemad arvavad, et laps juba magab aga tegelikult oodatakse nii kaua, kuni vanemad uinuvad ja siis läheb ekraanidega elu edasi. Vanematel on illusioon, et laps lähebki õigel ajal magama aga reaalne pilt on hoopis teine. Siin on üks ja ainus reegel - alates kella üheksast õhtul on kõik ekraanid neutraalses ruumis, mitte magamistoas, ja välja lülitatud. Teisiti ei ole võimalik saavutada kvaliteetset und ei vanemal ega lapsel.»

Millest me räägime, kui räägime nutisõltuvusest?

Nutiseadmete liigkasutusest räägitakse mitmete erinevate terminitega. Vahel nimetatakse seda liigseks ekraaniajaks või digiseadmete ületarbimiseks. Konkreetsematel juhtudel öeldakse, et tegemist on nuti- või digisõltuvusega. Digisõltuvust defineeritakse kui ajutalitluse häiret, mille puhul aju ei toimi enam täie võimsusega ning lapsel või noorukil jääb saavutamata oma aju võimekuse täispotentsiaal.

Testi järgnevate väidete põhjal, kas sinu laps on nutiseadmete liigtarbija?

Tallinna Ülikooli ELU projekt. Juhendajad: Riin Seema ja Marianne Paimre. Autorid: Kätlin Lehmus, Kadri Marie Männik, Aireen Laanisto, Anni Hallik, Sigrid Malva, Sigrid Palts, Triin Tõnismäe, Anett Kroon. Foto: Tallinna ülikool

Tallinna Ülikool. Voldiku koostajad: Jane Hein, Riine Tiirik, Veera Jegorova, Johanna Raudkivi, Kätlin Jõgisalu, Elisabeth Kristin Koort, Karina Gavzijeva, Hendrik Kalme. Foto: Tallinna ülikool

Kui palju on palju?

«Kõige lihtsam on kooliealiste laste puhul arvutada nii, et päevas on 24 tundi, millest kindel aeg kulub magamisele, koolis käimisele, söömisele jne. Nüüd tuleb hakata eelnevale tegevustele kuluvat aega 24st tunnist maha lahutama. Kui kõik tegevused päevas ära teha, jääbki üle umbes 2-3 tundi. Seega on tervislik ekraaniaeg päevas nii lapsel kui noortel maksimaalselt 2-3 tundi. Mõni noor on aga öelnud, et tema reaalne ekraaniaeg on 8-12 tundi ööpäevas. Kogu see aeg, mis läheb nutiseadmete liigkasutuse alla varastatakse elutähtsate tegevuste arvelt, milleks on õues liikumine, magamine ja päriselus suhtlemine,» toob psühholoog näiteid, millised eluosad hakkavad kannatama ning lõpuks vaimse tervise probleeme tekitama.

Aja reguleerimist soovitab Raava alustada ekraaniaja mõõtmisega. Selleks saab telefonile peale panna screentimeri ja nii saab selge ülevaate kui palju päeva jooksul päriselt telefonis ollakse. «Kui reaalne pilt on selge, saab hakata seadma tervislikke piiranguid. Tänasel päeval on inimese uus väljakutse õppida ekraaniaega reguleerima. Mulle meeldib tuua paralleeli rahatarkusega, seda me ju koolides õpetame. Ühelegi vanemale ei tule pähe anda lapsele oma pangakaart ja siis lubada kulutada palju laps soovib, ometi ekraanidega oleme nii teinud.»

Mida näitavad aga üldised soovitused? Tallinna Ülikooli ELU projekti meeskonna poolt valminud tervisliku digitarbimise infovoldikus on järgmised soovitused:

0-18 kuud: digivahendit mitte pakkuda, v.a videosuhtlus. Sel perioodil areneb lapse mõtlemine vahetu keskkonna kogemisel, aistingutel ja liigutustel.

2-5 aastat: digivahendi kasutusaeg peaks jääma alla ühe tunni, tehes seda koos täiskasvanuga, kes selgitab lapsele nähtut ja arendab seeläbi lapse sõnavara.

6-10 aastat: sobiv aeg kokkulepete tegemiseks digivahendi kasutamisel. Päevane kasutusaeg peaks jääma 1-1,5 tunni juurde.

11-12 aastat: lapsel areneb oskus mõelda asjadest, mida ei ole pärismaailmas olemas. Digivahendi liigkasutamine kahjustab aju, eriti otsmikusagarat, mis teismeeas aktiivselt areneb. Soovituslik aeg kuni kaks tundi päevas.

13–18-aastaste noorte puhul soovitab maailma terviseorganisatsioon (WHO) reguleeritud ekraaniaega, mis ei häiriks und, õppimist, füüsilist aktiivsust ega sotsiaalset elu.

Kuidas ekraaniaega vähendada?

• Pane telefonile peale screentimer. Nii teed kindlaks rakendused, mis kõige rohkem aega röövivad. Peida need äpid esilehelt või kustuta üldse ära. 
• Lülita välja telefoni teavitused.
• Tee sotsiaalmeediavabu päevi või telefoni- ja arvutivaba päevi.
• Peale kella 21:00 nutiseadmeid enam ei kasuta.
• Kasuta üht nutiseadet korraga.
• Pane õppimise ajaks telefon silmade alt ära.
• Ära võta digivahendit voodisse. Voodi on ainult magamise koht. 

Allikas: Tallinna Ülikooli digisõltuvuse test teismelistele

Ekraanilummuse pikaajalised mõjud

Muidugi rõhutab Raava, et nutisõltuvus ei esine tihtipeale üksi. «Vanemad pöörduvad lapsega psühholoogi poole hoopis motivatsiooniprobleemide, depressiooni, aktiivus- ja tähelepanuhäirega (ATH). Aina raskem on aru saada, kas põhiprobleem on kurnatus, magamatus, ülestimuleeritus ekraanidest või on tegemist mingi häirega. Mina näen seda, et noorte kõrge depressiooni ja ärevuse näitajate taga on suuremas osas ekraanide ületarbimine. Niisama olemist ja igavlemist, kus närvisüsteem saaks puhata ja loovus tööle hakata, ei ole. Minu enda hüpotees on see, et väga palju aktiivus- ja tähelepanuhäire sümptomaatikat annab ka digiseadmete liigtarbimine. Ekraanides olles treenime järjepidevalt keskendumatust, liigume ja magame vähe ning tulemuseks ongi ATH-ga sarnased sümptomid. Minu soovitus vanematele kohe teraapia seansside alguses on lühike - palun vähendage lapse ekraaniaega, saage une ja liikumise rütm paika ning siis saame selgust, mis on tegelik probleemi põhjus, kas psüühikahäire või ebaterve eluviis.»

Psühholoog Kristi Raava. Foto: Erik Tikan

Värviliste ekraanide mõjuvõim on lausa hämmastav. Juba lasteaiaealine laps suudab värvilist ekraani ja sellel liikuvaid objekte nagu naelutatult vaadata. Seda kõike saab seletada dopamiini vajadusega. «Kui oled kogu aeg dopamiini saanud ja see muudkui kuhjub, siis ühel hetkel tunduvad reaalsest elust saadavad elamused tühised. Sealt on väga kerge depressiooni langeda, sest sõpradega suhtlemine, hea toit või põnev raamat ei anna enam sellisel tasemel dopamiini nagu ekraanid.» See on üks põhjus, miks on raske telefoni käest panna või arvutit sulgeda. «Väikelapse aju on plastiline, mille tulemusena toimuvad kiired muutused arengus, laps õpib iga päev palju uut. Kui aga väga varakult harjutada aju suure dopamiini hulgaga, siis aju vajabki seda ja nii jäädakse dopamiinist sõltuvusse. Lapsel on aina raskem rõõmu tunda päriselu elamustest, tulemuseks on igavus, tüdimus ja vähene huvi päris maailma vastu,» selgitab Raava.

«Meil on nüüd põlvkond, kus lapsed on saanud beebieast alates ekraane näha. Kogu nende aju areng on teistsugune kui varasematel põlvkondadel, kelle lapsepõlves nutiseadmeid ei olnud. Seega on nutisõltuvuse juured aetud väga sügavale. Väikelastele ekraanide andmist võib praegusel ajal pidada lapse tervise suhtes kuriteoks ja vanema hoolimatuseks. Lühidalt on see lapsevanema sõnum lapsele, et mind ei huvita sinu aju areng, vaata ise kuidas saad hakkama. See on suur teema, millega meil tuleb hakata ühiskonnas ruttu tegelema. Lapse arengus ei saa aega tagasi keerata, kui see on ära kulutatud ekraanidele, siis nii see on ja elutähtsad funktsioonid on jäänud välja arendamata kogu eluks. Kõige negatiivsem tagajärg on see, et nutisõltuvuse tagajärjel jääb inimesel kasutamata oma tegelik potentsiaal ja võimekus. Sinna alla läheb loovus; sotsiaalsus; emotsionaalne, keeleline, intellektuaalne ja füüsiline areng. Nutisõltuvusega lastel on puudulikud sotsiaalsed oskused, emotsioonide regulatsioon, keskendumine ja meelte treenimine. Aina rohkem näen olukordasid, kus emad skrollivad telefonis, lapsele on samuti ekraan ette antud ja selle tulemusel saab kahjustada eluks väga oluline ema ja lapse suhe. Oleme jõudnud olukorda, kus teeme eksperimenti oma laste arenguga ja ühtlasi iseenda tulevikuga.»

Raava toob välja mitmeid valdkondi, kus ta juba praegu nutiseadmete liigtarbimise mõju näeb:

• «Juba praegu saadame kaitseväkke oluliselt nõrgema ettevalmistusega noored mehed. Nad ei ole aastaid piisavalt liikunud ega maganud, nad on elanud päevast-päeva ekraanides, päris metsa on neist jõudnud vähesed.»
• Rohkem ohtlikke olukordasid liikluses, sest nutiseadmete liigtarbimine on mõjunud laastavalt keskendumisvõimele ja tähelepanule.
• Suurt muret tunneb Raava looduskeskkonna kestvuse pärast. «Nutilaste põlvkonnal, kes satuvad metsa võibolla korra aastas, on loodusest ja selle hoidmisest tõenäoliselt ükskõik. Ei ole lapsepõlvemälestusi metsas uitamisest, onni ehitamisest või puu otsa ronimisest. Puudub emotsionaalne kogemus looduskeskkonnaga, mis on oluline selle väärtustamiseks ja hoidmiseks.»
• Suurim ülekoormus langeb meditsiini ja arstide õlgadele. «Need lapsed, kelle füüsiline ja vaimne tervis on ekraanide liigtarbimise tõttu halvaks muutunud ummistavad juba praegu arstide uksetaguseid.»
• «Iga päev saadame kooli õpilasi, kes on vähe maganud, ülestimuleeritud ja suudavad keskenduda lühiajaliselt. Kooli jõuavad õpilased, kelle motiveerimine ja kaasamine nõuab õpetajalt aina rohkem ressurssi. Nii kulutama oma õpetajaid.»
• «Kõige tipuks on meil on aina rohkem töötuid, kes ei ole võimelised minema tööle. Füüsiliselt terved noored inimesed on ennast ise lukustanud ekraanide taha, elanud virtuaalmaailmas ja pärismaailma pingutused käivad neile üle jõu. Seda tüüpi kliente jõuab aina rohkem psühholoogi juurde.»

Tervisliku digitarbimise võti on vanema käes

Konkreetseid samme saab asutada nüüd ja kohe. Digitarbimise piiramine on eelkõige vanemate kätes. «Vanem peab olema enda jaoks lahti mõtestanud, et kuidas ta oma last emotsionaalselt, vaimselt, füüsiliselt ja sotsiaalselt arendab. Kui ma tahan, et laps oleks loov, siis tuleb lasta tal ka igavleda ja olla ilma stiimuliteta. Kui ma tahan, te mu laps oleks sotsiaalne siis tuleb temaga päriselt suhelda. Tervisliku digitarbimise võti on 100% vanemate kätes, koolides olevad piirangud saavad olla toetavad aga põhiline töö tuleb teha vanemal alguses oma peas ja siis lapse elus,» ütleb Raava.

«Vanematel võib tekkida enesepetuskeem, näiteks lastakse lapsel mängida arvutimängu ja see seletatakse ära sellega, et siis areneb strateegiline mõtlemine. Tegelikult on seda teemat uuritud ja ära tõestatud, et mängude strateegiaid ei saa reaalsesse ellu üle kanda. Päriseluks vajalikke oskusi tuleb arendada päriselu olukordades. Suur osa vanemad tahavad saada isiklikku vaba aega ning kõige lihtsam viis selleks on anda lapsele ekraan kätte. Reaalsus on see, et lapse kasvatamise nõuabki vanemalt tohutut pingutust, kuid sel vaeval on hea eesmärk. On ka kolmas kategooria vanemaid, kes soovivad oma lapsele parimat ehk viimase peal telefoni, lapse tuppa telekat, arvuti ja kõike seda mida laps soovib. Ekraanid ei asenda vanemat, on väga tähtis, et lapsel oleks päriselt hea suhe oma vanematega. Selleks, et toimuks muutus on vanemal oluline aru saada, et ekraanide liigtarbimisel on pikaajalised tagajärjed lapse elule.»

Kuidas saaks paremini? Vanemate eeskuju annab palju, Raava toob välja mõned viisid, kuidas kogu pere digitarbimine tervislikumaks muuta:

• Luua kokkuleppe, et söögiajad on digivabad. Söömise ajaks panevad kõik telefonid ära, see on koht ja aeg, kus perega suhelda. Jätkake selle reegliga ka väljas söömas käies. 
• Nutivabad päevad – leidke üks nädalapäev, kus kõik panevad nutiseadmed ära ning sel päeval veedetakse koos aega. Näiteks võib minna matkama, suusatama, õue grillima või mängida lauamänge.
• Autosõidu ajal telefonid ära. See on lühike aeg, mis võib kiire elutempo juures olla ainus, kus on aega rääkida päevasündmustest. Pikematel sõitudel on heaks viisiks mängida mänge või tutvuda pereliikmete muusikaeelistustega.
• Kooli või lasteaia territooriumil telefoni välja ei võta. Vanem on oma lapsele kõige suurem eeskuju.
• Kaks tundi enne magama minemist tuleks ekraanid kinni panna. See on hea aeg koos olemiseks ja suhtlemiseks.
• Telefonid on öösel kõigil pereliikmetel mõnes teises toas, keegi ei võta telefoni magamistuppa kaasa. Hea une aluseks on ekraanivaba magamistuba.
• Looduses olles hoiame digivahendid taskus ja oleme kõigi meeltega kohal.

Toetav allikas: Tallinna Ülikooli digisõltuvuse ennetamise infovoldik

Siinkohal on oluline rõhutada, et eesmärgiks ei ole digimaailmast loobumine. On väga palju kasulikku, mida saab praeguse tehnoloogia juures targalt ära kasutada. Asja iva on reguleerimises ja piiride loomises. Nutiaeg võib jääda, aga seda tuleb reguleerida, rõhutab Raava lõpetuseks. Jõulud on ukse ees. Selle asemel, et kinkida uus nutiseade või riputada Instagrammi uhkeid pilte, proovigem võtta aega, et väärtustada koos veedetud aega. «Vaatame teineteisele silma, mitte ekraane ning anname endale ja lastele võimaluse kogeda päriselu kogemusi, nii aitame oma lastele luua mälestusi, mis jäävad neid saatma kogu eluks,» paneb Raava jõulueel inimestele südamele.

Loe rohkem nutiseadmete mõjust lastele ja nende arengule veebilehelt tarkvanem.ee ja targaltinternetis.ee.

Raamatusoovitused:

Anders Hansen - «Ekraaniaju. Kuidas digisõltuvus meie tervist ja heaolu mõjutab»

Anders Hansen, Mats Wänblad - «Juuniori tugev aju»

Kaire Talviste – «Digilõks»

Anna Lembke - «Dopamiinisõltlased»