Gerli Liivet: tervishoid vajab julgeid ja teotahtelisi õdesid

Gerli Liivet töötab selliste õdede nimel, kes esitavad palju küsimusi, kellel on ettepanekuid, kes tahavad olla kuuldud, nähtud ja austatud. Foto: Rait Tuulas

Eesti Õdede Liidu asepresidendi Gerli Liiveti hoogsad tööpäevad lähevad õdede eest seismise ja kõnelemise tähe all nii Eestis kui välismaal.

Kas mäletad veel seda elu, mis eelnes Eesti Õdede Liidu asepresidendi ajale?

Mäletan väga hästi, sest see, mis elu ma enne elasin, on mind ette valmistanud selleks tööks, mida olen viimased kaheksa aastat teinud.

Minu esimene tervishoiutöökoht oli Pirita perearstikeskuses, töötasin seal 11 aastat pereõena ja olen seal jätkuvalt patsient. Lisaks töötasin viis aastat Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis õppejõuna ja mõni aeg ka tervise mooduli juhina.

Mis elu sa praegu elad? Milline on õdede liidu asepresidendi tööpäev?

Tööelus hästi hakkama saamiseks on pere ja lähedaste tugi äärmiselt oluline. Pereväärtusi ja suhteid tuleb teadlikult hoida. Foto: Rait Tuulas

Elan õdede liidu elu. Kõik tööpäevad lähevad õdede eest kõnelemise ja asjade ettevalmistamise tähe all. 70 protsenti tööpäevast olen arvuti taga, aga minu tööpäev on suhteliselt heitlik ja ettearvamatu. Pean olema valmis tegelema 10–15 erineva teemaga päevas.

Esmaspäevad on kõige kiiremad. Inimesed on siis väga aktiivsed, lisaks on midagi jäänud eelmisest nädalast teha ja ka nädalavahetuseti lisandub kirjakasti omajagu kirju. Kodukontorivälised koosolekupäevad on tunduvalt rahulikumad, sest nendel päevadel ma kirjatööd teha ei jõua ega saa jooksvatele küsimustele nii palju vastata.

Minu töölaual on eri seaduste ja määruste kooskõlastamised, osapoolte tagasisidele vastamine, koolituste ettevalmistamine, liidu registri eest vastutamine, rahvusvaheline kirjavahetus jne. Eesti Õdede Liit on sellest aastast ka mentoriks kahele Aafrika (Libeeria ja Eswatini) õendusorganisatsioonile ning see suurendab rahvusvahelist suhtlust veelgi.

Kas sinu töö käib kodukontoris?

Põhimõtteliselt küll. Meil on kontor küll olemas, aga alates Covid-19 pandeemiast töötame pigem kodus, sest juhatuse liikmed on eri piirkondadest ja keeruline on kokku tulla. Kontor on aga väga vajalik. Meil on alati koht, kuhu tulla, ja kasutame seda paika ka ise võõrustamiseks, kui oleme kohtunud mõne ametkonnaga või planeerinud liidu tegemisi.

Kuidas on kodukontoris piiri tõmbamisega töö- ja eraelu vahel?

Kord on paremini ja siis jälle mitte nii hästi, aga minule kodus töötamine sobib. Mul on keskendumisvõime arenenud sellisele tasemele, et kodus võib minu ümber elu käia, kuid suudan samal ajal keskenduda ja tööd teha. Mulle meeldib nii meeskonnatöö kui ka kodust välja minna, aga tunnen, et töötan kodus efektiivsemalt.

Mida välissuhetes kõige rohkem väärtustad?

Kõige rohkem väärtustan kontakte ja teadlikkust. Eri riikide õdede liitude esindajad on vaid ühe telefonikõne või e-kirja kaugusel.

Samuti on tähtis, et meid kutsutakse pidevalt esinema. Olen teinud ettekandeid Maailma Terviseorganisatsioonile (WHO), Rahvusvahelisele Õdede Nõukogule (ICN) ja Euroopa Õdede Nõukogule (EFN). Mind on kutsutud esinema eriõenduse teemal Soome õdede liidu suurele koolituspäevale ning 3Nist oleme rääkinud Läti õdede liidule. Juba kolmandat aastat käin Manchesteri ülikoolis nende magistritudengitele ehk meie mõistes eriõe üliõpilastele rääkimas Eesti esmatasandi õendusest. Olen uhke kõigi nende asjade üle, mida me teeme.

Meil on olnud suuri võite, näiteks EFNis. Meie initsiatiivil on kogutud palgainfot ja koostöös teiste riikidega nõutasime EFNile auditi välja. Need on rahvusvahelise koostöö head näited.

Mis audit see on?

Meil õdede liidus on majandusaasta ja tegevuste auditid igal aastal ja sama teevad ka kolleegid Euroopas. Tuli aga välja, et EFNi ei ole auditeeritud aastaid. Hakkasime kolm aastat tagasi esitama teravaid küsimusi, mis viis lõpuks otsuseni, et audit tuleb ja see tehakse kolme aasta lõikes. Pean seda suureks võiduks.

Kuidas seletada näiteks tervisekeskuses töötavale õele rahvusvahelise koostöö kasu?

Kõige parem näide on eriõendus. Eestis tehtud eriõenduse arendustegevused olid suures osas toetatud rahvusvahelistest juhendmaterjalidest, uurimistöödest ja aruteludest. Kõik see toetas Eestis asjakohaste sõnumite koostamist ja viis oodatud tulemuseni – selle aasta 1. aprillist on olemas eriõe teenus. Kui oleksime pidanud seda tegema ainult Eestis oleva info põhjal, oleks veel võib-olla kümme aastat aega läinud. Praegu oleme eeskujuks väga paljudele riikidele. Isegi soomlased küsivad, kuidas see kõik meil õnnestus, kuidas me seda tegime ja miks just sellised sõnumid valisime.

Eriõendus on Eesti õenduse suur uhkuse asi. Ei ole nii, et õdede liidu juhatus läheb, räägib ja teeb midagi. Meie sõnumid olid kooskõlastatud ekspertidega – mitmed haiglad, nende juhid ja personal oli valmis meie ideedega kaasa tulema. Eriõendus on meie kõigi asi, aga see sai alguse rahvusvahelistest juhendmaterjalidest ja selgetest sõnumitest.

Millised on olnud rahvusvahelise töö väljakutsed?

Näiteks see, et ma ei osanud alguses piisavalt inglise keelt. Kõige suurem hirm oli avalikult inglise keeles rääkimise ees. See oli minu jaoks suur väljakutse ja tegin endaga tohutult tööd. Alustuseks hakkasin kõiki ingliskeelseid materjale sosistades välja hääldama ja treenisin järjekindlalt. Tänase päevani loen aeg-ajalt kõva häälega materjale, et osata välja hääldada väga keerulisi sõnu.

Mul on tegelikult hea keelevaist ja suudan keelt kiirelt omandada, kui olen selles keeleruumis või loon selle omale. Näiteks ühel hetkel märkasin, et kui vaatasin eestikeelset filmi, hakkasin peas seda inglise keelde tõlkima.

Mis võõrkeeli sa veel räägid?

Oskan ka saksa ja vene keelt. Eks keeleoskusega on nii, et kui ei kasuta, siis kipub see ununema. Eelmise aasta kevadel kutsus Šveitsi õdede liit oma kulude eest mind kongressile tegema ettekannet meie e-riigist. Šveitsis olles avastasin ühel hetkel, et saan jätkuvalt kõigest aru, mida nad saksa keeles räägivad. Õppisin keskkoolis 12 aastat saksa keelt. Oma ettekande tegin ikka inglise keeles, kuid kui elaksin paar-kolm kuud Saksamaal, siis oleksin võimeline ka saksa keeles ettekannet tegema.

Paar aastat tagasi kohtusime veebis Läti kolleegidega, et rääkida 3Nist. Enne kohtumist teadsin, et ettekanne tuleb inglise keeles, kuid kohtumise alguses paluti see teha vene keeles. Esimese hooga ehmatasin ära ja vahepeal ei tulnud ka lihtsamad sõnad vene keeles meelde, kuid Anneli Kannus tõlkis mulle vajalikke sõnu jooksvalt ja pooleteist tunnine ettekanne sai vene keeles peetud. Tuleb välja, et mul on varjatud andeid.

Mida oled asepresidendi ametis enda kohta õppinud?

Ma saan hakkama rohkemate asjadega, kui oleksin eales arvanud. Minu enesekindlus ja väljendusoskus on kasvanud. Olukorrad asepresidendi toolil on mind pannud sellistesse rollidesse, mida ma ei oleks unes osanud ette näha, ja see on kasvatanud ka julgust uusi väljakutseid vastu võtta. Tänaseks ei ütle ma kergelt uutele asjadele ei, sest uus tekitab minus põnevust. Olen läbi elu olnud väga kannatamatu. Kuna meie töövõidud tulevad aeglaselt, olen õppinud ehk ka oma kärsitust kontrollima.

Milline on see Eesti õde, kelle pärast sa iga päev töötad ja pingutad?

Ma tahaks uskuda, et enamik õdedest on nagu mina – tahavad teha ettepanekuid paremaks töökorralduseks ja oma valdkonda arendada. Õeks kasvatakse. Kool annab küll hariduse, kuid see taipamine, kuidas õendust mõtestada ja mis on õe töös päriselt oluline, tuleb ajaga.

Ma töötan selliste õdede nimel, kes on heas mõttes rahutud, esitavad palju küsimusi, teevad parendusettepanekuid ning kes tahavad olla kuuldud, nähtud ja austatud. Teen nii praegu kui ka tulevikus tööd nende õdede nimel, kes tahaks rohkem panustada eesmärgiga, et õendus oleks nähtav. Meie seas on nii ägedaid inimesi, kellele tuleb luua võimalusi.

Mis plaanid on sul edasiseks?

Kõigepealt ma puhkan. Ma ei ole välistanud, et teen rahvusvaheliste suhete tööd väikse koormusega mõni aeg edasi. Rahvusvahelisi suhteid on ehitatud pikka aega ja neid tuleb hoida. Muus mõttes ma ei tea, mida teha tahan. Võimalusi ja väljavaateid on palju, kuid pean enda sisse vaatama ja aru saama, mida teha tahaksin.

Mis sulle elus huvi pakub ja sind käivitab?

Mind käivitab tunne, et saan olla kasulik. Mulle ei meeldi teha asju, millel ei ole väljundit. Need tunduvad minu jaoks mõttetud tegevused. Näiteks seina värvimisel ja muru niitmisel näen kohe tulemust, aga staadioniringe ma ei jookse, sest sellel pole mingit jälge.

Eks kõikides töödes on ülesandeid, mis lihtsalt tuleb ära teha, kuid 75 protsenti ajast peab mul tuluke silmas põlema. Tuluke süttib tundest, et mu töö on kasulik. Ma nautisin väga pereõe tööd, sest sain kohe vahetut tagasisidet. Ka õppejõuna tajusin kohe, kas see, mida räägin, läheb üliõpilastele korda või mitte. Kõige suurem kompliment klassiruumis oli see, kui arvutid pandi kinni ja mind päriselt kuulati ega tehtud taustal teisi asju.

Kuidas on sujunud koostöö Anneli Kannusega?

Mina alustasin õdede liidu juhatuses 2016. aasta aprillis, Anneli oli siis lõpetamas oma ametiaega Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis. Mina teda varem ei tundnud ja naerame vahel siiani, et tema tuli mulle niiöelda kosja.

Olin kuulnud, et tal on oma tugevad arvamused ja ta võitleb nende eest. Ühiselt alustasime oktoobris ja ma ei öelnud kohe, et olen valmis seda tööd täiskohaga tegema. Võib-olla seepärast, et vaadata, kuidas koostöö sujub. Eks ikka on eri teemadel vaidlusi olnud, kuid õnneks ei ole meil kunagi olnud väärtuskonflikte.

Mida rohkem on teel väljakutseid, seda lähedasemaks inimesed üldjuhul kasvavad. Olen saanud endale tänaseks väga hea ja ägeda sõbra, ja kindlasti suhtleme ka edaspidi. Loodan väga, et Anneli tunneb sama.

Mida sa tundsid, kui Anneli siirdamislõikusele läks?

Olime juba mõnda aega koos töötanud, kui tema terviseseisund kiirelt halvenes. Meil olid avameelsed vestlused, elasin emotsionaalselt talle kaasa ja aitasin, kui sain. Olin samal päeval olnud temaga koos, kui tuli uudis, et kopsud on leitud. Mind valdasid segased tunded – olin tohutult rõõmus, aga samas kukkus justkui kogu minu maailm kokku (pühib pisaraid – toim). Teadsin, et nüüd pean mõne aja presidendi rolli üksinda täitma. Mäletan, et ma ei maganud tema operatsiooniööl üldse. Ma lihtsalt ei suutnud. Kui ka hetkeks suigatasin, nägin košmaare. See oli selle teekonna kõige raskem aeg.

Ma ei ole inimene, kes läheb rääkima, et mul on raske. Olen pigem omaette ja lähedased on need, kes ühel hetkel märkavad, et midagi on korrast ära. Kui mul poleks olnud kodus nii ägedat toetusgruppi, siis ma ei oleks saanud olla superhea pereõde – ma tõesti hoolin oma patsientidest –, olla õppejõud ja samal ajal õppida magistrantuuris või töötada õdede liidu asepresidendina.

Minu elukaaslane on olnud mulle igal sammul toeks, oleme 25 aastat koos olnud ja ta mõistab mind sõnadeta. Ta teab, millal tahan rääkida ja millal tema rinnal nutta. Kui õppisin alles magistrantuuris, olid lapsed väiksemad ja läbisid ise puberteeti. Siis hoidsin neid oma muredest veidi eemal. Praegu on mu peres kaks noort võrratut naist, kes on mulle alati toeks. Ka ema on olnud mulle kõige raskematel aegadel suureks toeks, lisaks on mul veel mitmeid pereliikmeid ja sõpru, kes tunnevad mind ja teavad, millal neid vajan. Julgen väita, et kui mul ei oleks nii tugevat tagalat, siis ma ei oleks vastu pidanud ja sellisel määral karjääri teha saanud.

Kuidas tagala sind toetab?

Juhtimistöö on pigem üksik töö. Mul on harjumus omaette juurelda ja enamasti ma kohe ei räägi, kui midagi on korrast ära. Minult ei ole mõtet küsida, kuidas mul läheb, sest kui ma pole valmis rääkima, siis ma seda ka ei tee. Oskan vajadusel teha ka n-ö pokkerinägu, aga minu lähedased tunnevad ära, kui mind miski vaevab. Ma ei nuta kuigi sageli, seega, kui nad mu pisaraid näevad, siis teavad, et vajan kallistust. Ma tean, et mu pere usub minusse. Elukaaslane on mulle alati öelnud, et mõtle rahulikult, küll sa välja mõtled.

Minu inimesed on lihtsalt olemas ja see ongi kõige olulisem. Minu pere sunnib mind aeg-ajalt lauamänge, näiteks Uno kaarte mängima ja mulle meeldib ka sulgpall. Sõbrad organiseerivad mõnusaid olemisi ning alati on tore, kui mu laiendatud pere külla tuleb. Kuid pean aus olema, sellisteks tegevusteks võtan ilmselgelt liiga vähe aega.

Kuidas sa stressi maandad?

Kui lapsed väiksed olid, armastasin süüa teha. Viimased ligi seitse aastat aitab mul stressi leevendada heegeldamine. Lapsed naeravad vahel, et kui ema intensiivselt heegeldama asub, on ta tegelikult närvis. Olen heegeldanud suuri tekke ja kinkinud neid oma kallitele. Viimasel ajal heegeldan linikuid. Ma ei oska puhata, molutada, pean kogu aeg midagi tegema ja otsin tegevusi, mis stressitaset alla viiks.

Mulle meeldib neid mõtteid, mida ma välja ei räägi, panna niiöelda mingite asjade sisse, ja mul on suur rõõm, kui näputöö valmis saab. Ja küll ma olen õnnelik, kui ma terve oma aia ära rohin, mis on selline kahe päeva töö!

Mis sind veel õnnelikuks teeb?

Ma ei unista, ma lihtsalt ei oska seda teha, aga püstitan reaalseid eesmärke, mille poole teadlikult liikuma asun. Ma ei räägi nendest, aga panen vahel kirja ja rasketel perioodidel kirjutan ka päevikusse.

Kolm aastat tagasi kogesin tõsist läbipõlemist ja mind päästis minu tolleaegne mentor Kristiina Palm. Ta küsis valusaid küsimusi, millele ma mõelda ei tahtnud. Kui iga päev on tohutult palju tegevusi ja kohustusi, siis oma tunnete analüüsimine on viimane asi, mida teha. Mul oli sellel ajal tunne, nagu jookseksin pikas pimedas koridoris, lootes sealt kuidagi välja pääseda. Me klappisime Kristiinaga hästi ja pärast tunniajast vestlust tundsin, nagu oleksin pesumasinasse sattunud. Ka tema ei uskunud, et jõuame nii kiiresti tuumani. Tema abi oli just õigel ajal minuga, olin valmis sisekõneks. Soovitan sarnases olukorras olles otsida abi mentoritelt või coach’idelt. Kui ma poleks Kristiina abi saanud, võib-olla ei oleks ma oma ametiaega õdede liidus lõpuni olnud. Ikkagi liiga palju on vastu seina jooksmist.

Kuidas sa aru said, et olid läbipõlenud?

Eks teised ütlesid. Sain aru küll, et frustratsioon ja rahulolematus kasvavad, aga pidurit ka ei osanud tõmmata. Anneli oli see, kes suunas mind Eesti Mentorite Koja projekti. Ega ma ülemäära rõõmuga sinna minna ei soovinud, aga mõtlesin, et kuna ise selle projekti õdede liitu tõin, siis olgu.

Kas lisaks rahvusvahelistele kontaktidele ja eriõe projektile on midagi veel, mis on õdede liidus töötades sulle eduelamust pakkunud?

Olen uhke, et olen õdede liidu meeskonnas ja et me oleme koos nii palju saavutanud. Oleme suhteliselt väikse eelarvega teinud väga palju. Meie ühise pingutuse tulemusena on uusi õigusi lisandunud nii õdedele kui ka eriõdedele ning lõpuks saime 3Ni dokumenteerimise määrusesse kirja. See on kõik meie ühine looming.

Uhke tunne on ära minna, sest see teekond on pakkunud mulle väga palju. Olen saanud usaldusel põhinevat koostööd teha paljude tarkade ja entusiastlike inimestega – õdede liidu juhatus, volikogu, eksperdid, õendusjuhid, pedagoogid, praktikud. Oleme Anneliga koos töötades nn kokku kasvanud, kus üks alustab ja teine lõpetab lause. Ka see on tegelikult eduelamus.

Mis kripeldama jääb?

Oleksime tahtnud 3Niga kaugemale jõuda ning õendust reguleerivate õigusaktidega on samuti mitmed olulised tegevused pooleli. Tahaksime näha, et need projektid saaksid lõpuni veetud. Oleme igati valmis uut presidenti ja asepresidenti toetama.

Oleksime tahtnud oma liikmetele luua ka e-õpikeskkonna, aga paraku ei olnud meil ei ajalist ega rahalist ressurssi. Rohkem küll midagi hingele ei jää.

Mida sinu kujuteldav asepresidendi portree õdede liidu kontoris tahaks sosistada uutele juhtidele?

Kindlasti tahan rõhutada koostöö olulisust. Õdede liit oma liikmete nägu. See on kui sümbioos, mis tekib igakülgses koostöös. Õdede liidus ei saa olla isikukultust. Esindusnäod võivad olla, aga palju olulisem on tunnetus, et liit on meie liikmete nägu. Inimene üksi ei ole mitte keegi. Sellel toolil istudes ei tohi uhkeks minna.

Lugu ilmus algselt ajakirjas Eesti Õde.