Hambaarst Krista Vapper: regulaarne hambaarsti külastamine peaks algama esimesest eluaastast

Harjumusi tuleb juurutama hakata varakult. Foto: Shutterstock

«Hiljuti puutusin oma igapäevaste tegemiste käigus kokku taksojuhiga, kellele suutsin kümneminutilise sõidu jooksul lõhna ja riskitegurite (mees, üle 50-aastane, suitsetaja) alusel diagnoosiks määrata parodontiidi. Hea meelega oleksin hambaarstina valmis pakkuma talle erialast abi, kuid täna on reaalsus, et tõenäoliselt see taksojuht minu ravitoolile ei jõua,» kirjutab hambaarst Krista Vapper.

Tervisekassa statistika kohaselt külastas mullu Eestis hambaarsti 43,7 protsenti populatsioonist. Aastate lõikes on näha külastatavuse paranemist võrreldes kuue aasta taguse ajaga, kuid teisalt võib nende andmete põhjal tõdeda, et hambaarsti külastab regulaarselt aastast aastasse täpselt sama seltskond inimesi.

Hambaravis on tavapärane tendents, et ravitooli jõutakse hetkel, kui suus juba on mingisugune probleem, samas kui mitmed neist vaevustest oleks õige lähenemise abil välditavad. Näiteks on paljusid kimbutav haigus kaaries 99 protsendil juhtudest ennetatav. Hambaarstidena saame selleks jagada teadmisi ja pakkuda tuge, kuid vastuvõtule peaks patsient jõudma juba hetkel, kui sümptomid on vaid meile, hambaarstidele nähtavad. See võimaldaks meil hinnata potentsiaalseid riske patsiendi suutervises ja neid ka inimestele varakult kommunikeerida.

Täna ootame näiteks kuni 19-aastaseid noori hambaarsti juurde tasuta, kuid see ei ole kaasa aidanud ennetustööle ega regulaarsusele külastatavuses – ikka jõuavad nad meile seisundis, kus hambad vajavad ravi ja täidiseid. Täidist ei ole aga mõtet panna hambasse, mis tulevikus edasi laguneb.

Hambaarsti tuleks külastada esimese eluaasta jooksul

Nukraim on seis hambaarsti külastatavuses aga eriti väikelaste, kuni kolmeaastaste, ning eakate, enam kui 60-aastaste inimeste seas. Mõlema puhul jõuab hambaarsti juurde tugevalt alla 50 protsendi inimestest aastas ja see on aastate lõikes püsinud samal tasemel.

Väikelaste puhul on vanematel tugevalt juurdunud arvamus, et kui piimahambad on terved, siis ei ole ka põhjust hambaarsti külastada. Õige aeg sammud hambaarsti poole seada on aga juba lapse esimesel eluaastal – siis, kui suhu ilmub esimene hammas. Külastuse eesmärk ei olegi väikelapsele hambaraviteenust pakkuda, vaid tegelikkuses soovime kohtuda hoopis lapse vanematega. Vastuvõtu jooksul uurime, mis on lapsevanema senised teadmised ja harjumused igapäevasest suuhügieenist ning jagame vajalikke teadmisi vastavalt pere riskitasemele. Just lapsevanema harjumused mängivad siin keskset rolli, sest selle alusel määrame lapsele ka riskiastme ning planeerime edasisi visiite.

Täna oleme aga Eestis väga kaugel sellest, et meil oleks tervete piimahammastega lapsed, rääkimata jäävhammastest. Juba lapseeas jõuavad ravile need, kellel piimahambad suus lagunevad, kuid siis on hilja – suus on augud ja hammas juba otsapidi mädaneb. Kui aga külastus toimuks ajal, mil suus veel probleeme ei ole, jääks ka lapsele visiidist positiivne mälestus ning edaspidi ei oleks hambaarstil käimine nii pelutav.

Suutervisel on seosed muude haigustega

Suutervis on oluline mitmel tasandil. Näiteks on leitud 80-protsendiline seos suutervise ja südame-veresoonkonna haiguste vahel, 70-protsendiline seos diabeediga ning 65-protsendiline seos immuunsüsteemi toimimisega. Märkimisväärne on, et 50 protsenti raseduse tüsistustest on samuti seotud raseda kehva suutervisega. Patsiendile avaldavad sellised seosed tugevat mõju aga alles siis, kui vajalik puusaoperatsioon tuleb käest lastud suutervise tõttu lükata tulevikku.

Täna tuleb meil mõelda, kuidas jõuaksime suutervist parandava teadmisega nende ligi 60 protsendini inimestest, kes hambaarstile ei jõua. Seos sotsiaalmajandusliku staatuse ning suutervise vahel on tähelepanuväärne – lausa 90 protsenti madala sissetulekuga inimestest kannatab täna suutervise probleemide käes. Riigil on siin oluline ülesanne täita, kuid täna näeme, et Tervisekassa pakutav hambaravihüvitis märkimisväärset muutust pole toonud.

Positiivne on, et suutervise eest hoolitsemine ei ole keeruline. Senine kogemus on näidanud, et kui inimesele on väiksest peale õiged hügieenipraktikad igapäevarutiini sisse harjutatud, jätkab ta nende rakendamist ka edasises elus.