Kuidas ära tunda ATH?

ATH võib olla takistuseks sotsiaalsete suhete loomisel. Foto: Freepik

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) on laste ja noorte seas üks sagedamini esinev psüühikahäire, mida iseloomustab kolm põhijoont: puudulik tähelepanuvõime, impulsiivsus ja üliaktiivsus. See aga ei tähenda, et näiteks lapsel, kelle kohta öeldakse, et ta ei püsi pudeliski paigal, on tingimata ATH. Kuidas seda psüühikahäiret ära tunda?

ATH levimissageduse kohta ei ole Eestis uuringuid tehtud, kuid Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel esineb ATH umbes kaheksal protsendil alla 18-aastastest lastest, poistel mitu korda sagedamini kui tüdrukutel. Häire algab tavaliselt varases lapsepõlves ja püsib enamasti kogu kooliea vältel, kolmandikul kuni pooltel juhtudel ka täiskasvanueas.

Kuna ATH võib takistada lapsel igapäevaelus hakkamasaamist (näiteks keskendumisraskuste tõttu on õppida raske, hüperaktiivsuse tõttu tekib probleeme teistega suhtlemisel), kaasneb ATH ravimata jätmisega suur risk haridustee katkemiseks, pere- ja sõprussuhete ebaõnnestumiseks ning sõltuvusainete kuritarvitamiseks. Eriti keeruline võib olla ATH-ga teismelise elu, sest selles eas toimub noore inimese elus nagunii suuri füüsilisi ja vaimseid muutusi, ning kui lisanduvad ka ATH-le omased käitumisjooned, võivad asjad lõpuks üle pea kasvada. Paraku esineb väga paljudel ATH-ga lastel ka teisi psüühikahäireid, näiteks ärevus- või meeleoluhäireid, seetõttu tasub aegsasti pöörduda spetsialisti poole. Alustuseks võib ka vaadata lihtsat visualiseeritud juhist ATH sümptomite ja diagnoosimise kohta.

Sümptomite pilt võib olla kirju

Laste ja noorukite psühhiaater Irja Ivarinen nentis, et ATH tekkimise põhjused pole täpselt teada. Uuringute põhjal saab siiski öelda, et ATH-ga inimese aju võib funktsioneerida pisut teistmoodi. Tal on häiritud keemiline tasakaal nendes aju osades, mis vastutavad tähelepanu reguleerimise ja kehalise üliaktiivsuse eest. Suur roll on ka pärilikkusel.

Nagu eelnevalt öeldud, on ATH-l kolm põhitunnust: tähelepanu- ja keskendumisraskused, impulsiivsus ja hüperaktiivsus.

1. Tähelepanuvõime puudulikkus. Lapsed, kellel see omadus domineerib, unustavad sageli ülesandeid, nende tähelepanu on kerge kõrvale juhtida, nad jätavad mänguasju või koolitarbeid laiali ning neil on raske juhiseid täita. Õppetöös ilmneb see tähelepanu hajumisega, võimetusega keskenduda kauemaks kui paarikümneks minutiks ja ülesannete poolikuks jätmisega.

2. Hüperaktiivsus. Seda tüüpi lastel on pidev vajadus liikuda – nad nihelevad, ronivad ja ei püsi rahulikult ka olukordades, mis nõuavad vaikset keskendumist. Näiteks võivad nad klassiruumis tihti püsti tõusta või ringi jalutada.

3. Impulsiivsus. Need lapsed räägivad palju, tegutsevad enne mõtlemist, mis võib ilmneda ootamatus hüüdmises, teiste katkestamises või sotsiaalsetes olukordades piiride rikkumises, nagu järjekorras mitte ootamine. Alustatud tegevusi ei lõpetata.

Üldjuhul domineerib üks neist tunnustest, kuid nad võivad esineda ka kõik koos. See tähendab, et laps käitub hüperaktiivselt ja impulsiivselt ning tal on ka tähelepanu- ja keskendumisraskused.

Doktor Ivarinen rõhutas, et iga aktiivse või vastupidi, hajameelse lapse või noore puhul ei pea kohe ATH-d kahtlustama, kuid rusikareegel ütleb, et abi tuleb otsima hakata siis, kui on selge, et lapsel on järjepidevalt igapäevaelus (lasteaias, koolis, kodus) hakkamasaamisega probleeme. Näiteks ei suuda ta kollektiivis sõpru leida, sest on liiga aktiivne, pealetükkiv ja kamandav, või ei suuda keskenduda õppetükkidele, unustab pidevalt ja ei suuda alustatut lõpetada. Kuigi ATH-d välja ravida ei saa, on võimalik raviga sümptomite väljendumise tugevust vähendada ning nõustada vanemaid ja teisi pereliikmeid igapäevaelu korraldamises sel moel, et ATH-ga laps oleks võimalikult hästi toetatud.

Diagnoosi ei saa esimesel arstivisiidil

ATH diagnoosi saab kinnitada ainult psühhiaater, kuid raviteekonda tasub alustada perearsti juurest. Tema saab teha esmase hindamise, küsitledes nii lapsevanemat kui ka last/noort sümptomite avaldumise kohta, mis võivad viidata ATH-le. Samuti esitatakse küsimusi eluviisi kohta: unerütm, ööpäeva jooksul ekraanide taga viibimise aeg, füüsiline aktiivsus, riskeeriva käitumise avaldumine jne.

Kui vastuste põhjal püsib kahtlus, et lapsel võib esineda ATH, saab perearst e-konsultatsiooni kaudu lastepsühhiaatriga nõu pidada. Kui raviteekond jätkub psühhiaatri juures, peab tohter ATH diagnoosimiseks uurima põhjalikult lapse/noore elukäiku alates varasest lapsepõlvest. Diagnoosimiseks hindab lastepsühhiaater ka patsiendi käitumist eri olukordades ja palub täita küsimustikke. Kuna ATH on sageli pärilik, võidakse küsida ka perekonnaliikmete kohta. Ka õpetajate kirjeldused ATH tunnuste iseloomu kohta on olulised, et saaks kindlaks teha ATH-le omaste käitumismustrite avaldumist erinevates olukordades ja keskkondades.

ATH ravi võtab aega

ATH ravi on pikaajaline ja hõlmab koostööd lapse, pere ja spetsialistide vahel. Ravimeetodid sisaldavad nõustamist, käitumisteraapiat ja vajadusel ravimeid. Medikamentide vajadust hindab lastepsühhiaater ja neid kasutatakse sel juhul, kui ATH sümptomid väljenduvad nii tugevalt, et lapse igapäevane toimetulek kodus ja koolis on häiritud.

ATH medikamentoosseks raviks kasutatakse esmajärjekorras stimulante. Umbes 90 protsenti ATH diagnoosiga lastest ja noortest saavutavad nendega hea tulemuse. Esmase raviplaani teeb psühhiaater, kuid stabiilses seisundis laste ja noorte jälgimine ning ravimiretseptide korduv väljakirjutamine toimub perearsti juures. Küll aga peab psühhiaater või vaimse tervise õde vähemalt kord aastas hindama ravi jätkamise vajadust. Hindamise eesmärk on välja selgitada, kas ravimi kasutamise vajadus püsib või on lapse/nooruki eakohane toimetulek kodus, koolis, suhetes täiskasvanute ja eakaaslastega ning huvitegevuses tagatud ka ilma ravimiteta.

Raviprotsessi oluline osa on ka tervisliku eluviisi järgimine: uni peab olema piisav ja kvaliteetne, süüa tuleb regulaarselt ja tervislikult ning keha peab saama füüsilist koormust.

Ravitulemuses mängib tähtsat rolli lisaks lapse, vanemate ja ravimeeskonna heale koostööle ka kooli või lasteaia tugi ning eakaaslaste mõistev suhtumine. Siiski tuleb endale teadvustada, et ATH-d ei saa välja ravida, vaid ravi eesmärk on toetada last igapäevatoimetustes ning parandada tema keskendumisvõimet ja sotsiaalseid oskusi, et ta saaks oma eluga võimalikult hästi hakkama.