Inimese ajus on muret tekitavalt palju mikroplasti – ja kogused aina kasvavad

Plastiosakeste kontsentratsioon ajus on kõrgem kui maksas, neerudes, platsentas või munandites ning uuringus tuvastatud kogused on võrreldes viimase 8 aastaga poole suuremad. Foto: UNM Health

Mikro- ja nanoplastide hulk keskkonnas on viimase 50 aasta jooksul plahvatuslikult suurenenud, kuid nende mõju inimtervisele on endiselt ebaselge. Uus uuring viitab, et pisikesed plastiosakesed kogunevad rohkem inimajus kui maksas või neerudes. Veelgi enam, 2024. aasta lahanguproovidest leiti poole rohkem plastiosakesi kui 2016. aasta omades, mis tõenäoliselt peegeldab keskkonnas suurenevat plastireostust. 

Plastiosakesed ja nende akumuleerumine kehas

Plastikust nano- ja mikroosakesed ulatuvad suurusvahemikku 1 nanomeeter (miljardik meetrit) kuni 500 mikromeetrit. Seni pole teada, kas need osakesed on inimesele toksilised, kuid nende võimalikku mõju tervisele uuritakse üha enam. Varasemad uuringud on tuvastanud plastiosakesi inimese kudedes mikroskoobi ja spektroskoopia abil, kuid need meetodid on piiranud uuritavate osakeste suurust 5 mikromeetrist suurematele.

Ameerika Ühendriikides asuva New Mexico ülikooli terviseteaduste kesku​se (University of New Mexico's Health Sciences Center) toksikoloog professor Matthew Campen ja tema kolleegid kasutasid uuenduslikke tehnikaid, et analüüsida plastiosakeste jaotumist maksas, neerudes ja ajus. Nad uurisid lahanguproove, mis pärinesid 2016. ja 2024. aastast – kokku 52 proovi, 28 neist 2016. aastast ja 24 aastast 2024.

Plastiosakeste kasvav kontsentratsioon ajus

Teadlased leidsid plastiosakesi kõigis analüüsitud kudedes. 2016. aasta maksa- ja neeruproovides olid kontsentratsioonid üsna sarnased, kuid aju (täpsemalt otsmikusagara) proovides olid osakeste tasemed märkimisväärselt kõrgemad.

Veelgi enam, 2024. aastal leiti maksas ja ajus oluliselt rohkem plastiosakesi kui 2016. aasta proovides. Kui teadlased võrdlesid oma tulemusi veelgi varasemate lahanguproovidega (1997–2013), ilmnes, et plastiosakeste kontsentratsioon ajukoes on kasvanud.

Campen ütles, et see peegeldab plastijäätmete kasvavat kogust sellel planeedil. «See muudab maastikku tõesti. See muudab selle palju isiklikumaks,» sõnas ta. Lisaks täheldasid nad, et suur osa plastist näib olevat palju väiksem kui varem hinnatud – see on paar korda suurem kui viirused. Ta kahtlustab, et suurem osa organismis leiduvast mikroplastist sööb inimene sisse toiduga – eriti lihaga –, sest kaubanduslikul lihatootmisel kipub plast toiduahelasse kontsentreeruma. «See, kuidas me põlde plastiga saastunud veega niisutame – eeldame, et plast koguneb sinna,» ütles Campen. Me söödame neid põllukultuure oma kariloomadele. Me võtame sõnniku ja paneme selle põllule tagasi, nii et võib toimuda omamoodi biomagnifikatsioon (bioloogiline kuhjumine). Ta lisas, et uurimisgrupi teadlased on leidnud toidupoodidest ostetud lihast kõrge plastisisalduse.​​

Seos dementsuse ja plastiosakeste vahel?

Huvitaval kombel leiti ajuproovidest ka võimalik seos mikro- ja nanoplastide akumuleerumise ning dementsuse vahel. 12 inimesel, kellel oli dokumenteeritud dementsuse diagnoos, oli ajus kõrgem plastiosakeste kontsentratsioon kui neil, kellel dementsust polnud. Dementsusega diagnoositud inimeste ajukoes oli ajus kuni 10 korda rohkem plasti kui kõigil teistel, ütles Campen.​ 

«Ma nägin neid asju mikroskoobis, kuid ma ei saanud aru, mis need on,» meenutas New Mexico ülikooli (UNM) neuropatoloog professor dr Elaine Bearer, kes uurides metoodiliselt kahe surnud dementsusega patsiendi ajukoe proove ja märkas midagi omapärast. Dr Bearer, kes on ka UNM Alzheimeri tõve uurimiskeskuse (ADRC) neuropatoloogia tuumiku direktor, lisas: «Need olid kummalised pruunid tükid.»

Siiski rõhutavad teadlased, et nende tulemused näitavad vaid korrelatsiooni, mitte põhjuslikku seost plastiosakeste ja neurodegeneratiivsete haiguste vahel. Samuti võivad erinevused ajuproovides olla tingitud geograafilistest teguritest, kuna proovid pärinesid nii New Mexicost kui ka USA idarannikult.

Pikemaajalised uuringud on vajalikud

Kuigi tulemused on intrigeerivad, on teadlaste sõnul vaja pikaajalisi uuringuid, mis hõlmaksid suuremaid ja mitmekesisemaid populatsioone. Alles siis on võimalik täpsemalt mõista, kuidas mikroplastid organismi akumuleeruvad ja milline on nende võimalik mõju tervisele.

Uuring avaldati ajakirjas Nature Medicine.

Allikas: MedicalXpress