Psühholoog selgitab: kuidas toetada vägivalda kogenud inimest ilma olukorda halvendamata?

Emotsionaalne tugi. Foto: Shutterstock

Statistikaameti andmetel on 41 protsenti naistest ja 33 protsenti meestest Eestis kogenud vähemalt korra elus lähisuhtes vägivalda, ent siiani peetakse lähisuhtevägivalda pere siseasjaks, kuhu teistel ei ole kohane sekkuda. Kliiniline psühholoog Katrina Heinmets leiab, et selline suhtumine annab vägivallale loa jätkuda ning lähisuhtevägivallale mitte reageerimine on kõige rohkem kahju tekitav.

«Võtame hetke ja mõtiskleme, milline sõnum peitub sõnade «See on pere siseasi» taga. See õigustab vägivalda ja ütleb päris otseselt, et teatud tingimustel on vägivald justkui õigustatud. Selline hoiak annab loa vägivallal jätkuda,» lausus kliiniline psühholoog Katrina Heinmets, kes toetab IKEA algatuse «Märka vägivalda» kampaaniat teist aastat järjest. Ta lisas, et igaühel meist on võimalus kujundada meie ühise ruumi normaalsust. Näiteks norm võiks olla see, et iga inimene saaks end oma kodus ja suhetes tunda turvaliselt. «Lähisuhtevägivald ei tohi jääda suletud uste taha, sest see süveneb vaikuses,» ütles IKEA Balti turu juht Inga Filipova.

Mida saab kõrvalseisja teha vägivaldses suhtes oleva inimese toetamiseks?

Lähisuhtevägivalda kogenud inimesele saab toeks olla mitut moodi alates sellest, et lihtsalt inimesele olemas olla, kuni konkreetsete praktiliste tegudeni. «Väga olulist tuge võivad pakkuda sõnad ja sõnumid, kuidas me oma igapäevaelus lähisuhtevägivallast räägime. Endalegi teadmata võime sedasi pakkuda tuge kellelegi, kes oma elus selliste raskustega silmitsi seisab. Näiteks kasvatada temas valmisolekut kellegagi neil teemadel rääkimiseks. Või hoopis vastupidi, hoiakud, mis õigustavad vägivalda või probleemilt pilgu ära pööramist, võivad otseselt kahjustada abivajaja valmidust otsida abi,» selgitas Heinmets.

Psühholoog toob välja mõned konkreetsed soovitused, kuidas olla abivajajale toeks, kui kahtlustatakse või märgatakse lähisuhtevägivalda:

• Loo võimalus privaatseks hetkeks, et jagada märgatut ning väljendada oma muret. Paku võimalust rääkimiseks, aga ole valmis selleks, et kohe ei pruugi lähisuhtevägivalda kogenud inimene end avada. Vastupidi, ta võib ka ise oma probleemi pisendada või tema suhtes vägivaldset inimest kaitsma hakata. Ka sellisel juhul jää märkama ning ära karda uuesti küsida. Kui tunned end selles ebakindlalt, saab nõu pidada naiste tugikeskustega või ohvriabiga.
• Kuula hinnanguvabalt. Arvesta, et just sina võid olla esimene inimene, kellele ta üldse oma probleemi jagab – tal võib olla raske leida sõnu või endalgi oma sõnu kuulda. Püüa mõista tema olukorda, tema hirme ja vajadusi. Usu teda!
• Küsi lähisuhtevägivalda kogenult endalt, millist tuge ta kõige enam vajab. Ära suru peale seda, mida sina arvad, et tal vaja on.
• Vii ennast kurssi abivõimalustega. Inimesel endal ei pruugi olla turvaline abivõimaluste kohta infot otsida või ei pruugi see talle sel hetkel jõukohane olla. Näiteks jaga infot ohvriabi ja naiste tugikeskuste abiliinide kohta ning vajadusel aita tal nendega ühendust võtta. Abiliinidelt saab nõu küsida ka iga kõrvalseisja, kes tunneb, et vajab tuge ohvri toetamisel.
• Otseses hädaohus helista alati 112. Kui märkad vägivalda, kuuled last või täiskasvanut appi karjumas, siis helista 112. Isegi kui kõhkled, kas helistada või mitte, on parem siiski helistada – see võib olla elupäästev kõne.

Millest peaks kõrvalseisja tuge pakkudes hoiduma?

Samamoodi nagu on soovitusi, kuidas lähisuhtevägivalda kogenud inimest toetada, on ka soovitusi, mida kõrvalseisjana vägivalla märkamisel teha ei tasuks. «Kõige olulisem on, et kui märkad lähisuhtevägivallale viitavaid märke, siis ära jää möödavaatajaks. Isegi kui tunned, et endal ei ole võimalik toeks olla, hoolitse selle eest, et märgatud mure jõuaks nendeni, kes saavad aidata,» kirjeldas Katrina Heinmets.

Lisaks sellele toob psühholoog välja mõned olulised nüansid:

• Hoidu kriitilistest, süüdistavatest ja hinnangulistest küsimustest ja kommentaaridest. Kommentaarid nagu «Miks lased endaga nii käituda?» või «Miks sa siis teda maha ei jäta?» võtavad vastutuse ära vägivalla toimepanijalt ja asetavad selle kannatanule.
• Jälgi, et sa ei pisendaks olukorra tõsidust ega õigustaks vägivalda. Näiteks kasutades lauseid «Kõigil on vahel raskeid aegu» või «Tal on lihtsalt pingeline aeg» võib juhtuda, et lähisuhtevägivalda kogenu ise hakkab olukorda pisendama. Märka, et sa ei läheks sellega kaasa.
• Ole ettevaatlik nõu andmisega – lihtsakoelised nõuanded võivad samuti pisendada olukorra tõsidust ja läbimõtlemata sammud võivad teatud juhtudel hoopis kahju tekitada. Lase inimesel muutuse poole liikuda tema enda tempos. Liigne väline surve võib tekitada hoopis vastupidise efekti. Läbimõtlemata sammud võivad teatud juhtudel ka hoopis kahju tekitada ja vägivalda eskaleerida.
• Kõrvalseisja roll ei ole uurida tõendeid või räägitut kahtluse alla seada. Ära usutle tema juttu, kasutades näiteks lauseid «Oled sa ikka kindel, et ta lausa niimoodi käitus?» või «See ei kõla üldse tema moodi». Sageli on ka ohvril endal raske uskuda, et see kõik päriselt toimub. Aita tal uskuda.

Ära unusta iseenda piire. Kõrvalseisja roll on pakkuda tuge, mitte olla päästja. Kui tunned end ebakindlalt, pea nõu ohvriabi või naiste tugikeskuste spetsialistidega. Julgusta ohvrit pöörduma nende poole.

Tuge ja abi saad siit:

• Ohvriabi kriisitelefon 116 006 (E–P ööpäev läbi) või palunabi.ee.
• Lasteabi telefon 116 111 (E–P ööpäev läbi) või lasteabi.ee.​
• ⁠Sotsiaalkindlustusameti vägivallast loobumise toetamise teenus 6606077 (tööpäeviti 10–16).
• Ohuolukorras võta lähisuhtevägivallast teatamiseks ühendust hädaabinumbril 112.