Apteeker selgitab, miks tuleb seleenitasemel silma peal hoida?

Pilt on illustreriv. Foto: Shutterstock

Vitamiinid ja mineraalained on elutähtsad toitained, mida keha vajab, et säili- tada tervist ja normaalseid füsioloogilisi funktsioone. Nende toitainete hulgast tõuseb esile ka seleen, mis ei ole tegelikult sugugi vana mikroelement. See avastati alles 1817. aastal ning algul arvati, et see on väga toksiline keemiline element. Kuid praeguseks on teada, et seleenil on inimorganismis tähtis roll.

Seleen on mikroelement, mida inimkeha ise sünteesida ei oska, seega vajalik kogus tuleb saada toiduga. Seleen on oluline näiteks rakkude kaitsmisel oksüdatiivse stressi eest, kilpnäärme talitluses, viljakuses ja immuunsüsteemi toimimises. Meie organism on võimeline tootma 25 selenoproteiini, mis on osalised eelmainitud protsessides. Seega, kui kehas on seleenipuudus, ei saa need vajalikud valgud moodustuda ja see omakorda võib olla mitme terviseprobleemi tekkimise alus. Inimorganismis leidub kõige rohkem seleeni kilpnäärmes, kus seleen vastutab mitmete kilpnäärme hormoonide metabolismi eest. Mõned kliinilised uuringud on näidanud, et seleenipuudusel võib olla seos kilpnäärmega seotud haiguste tekkes. Muu hulgas on näidatud seost pahaloomuliste kasvajate riski ja vähese seleenisisaldusega dieedi vahel, täpne mehhanism ja kliiniline tähtsus vajavad siiski edasisi uuringuid.

Seleeni peab inimene saama toiduga, kuid selle kogus toidus on tugevas seoses seleeni kogusega pinnases, kus toit on kasvanud (või kui suure seleenisisaldusega toitu on lihaloomad söönud). Eesti teadlane, Tallinna Tehnikaülikooli professor Anu Viitak on oma teadustöös uurinud eestlaste seleenitaset juba üle 30 aasta. Tema uuringutest on selgunud, et eestlastel on üldjuhul madal seleenitase ja selle peamine põhjus on see, et Põhjamaade muld on juba looduslikult seleenivaene. Seega on suur tõenäosus, et seleeni tuleks juurde tarbida või valida toiduaineid seleenirikka mullaga piirkondadest. Peamised seleeniallikad on parapähkel, maks (ja teised rupskid), kalad ja mereannid (Vahemere päritolu), päevalilleseemned ja punane liha. Mõningates Põhjamaades on levinud seleeni lisamine väetistesse ja loomasööta, et tõsta seleenisisaldust lihas, piimas ja teraviljades.