/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)
/nginx/o/2025/03/30/16745178t1hdf41.jpg)
Maratonijooks ei murra mitte ainult jalgu – see võib ajutiselt murendada ka aju. Uus uuring vihjab, et meie närvisüsteem võib pikkadel distantsidel teha ootamatuid järeleandmisi. Aga kas see tähendab, et iga jooks on pisut nagu "ajurünnak"? See on lugu, mis paneb järele mõtlema, enne kui järgmine start kõlab.
Igal aastal panevad maailmas enam kui miljon inimest igas vanuses jalga tossud ja asuvad maratoni jooksma. Kuigi igasugune liikumine pakub tervisele mitmeid eeliseid, juhivad teadlased tähelepanu, et maratonijooksmine võib ajule ajutiselt kahjulikult mõjuda – ning selle mõju võib kesta isegi kuni kuu aega pärast jooksu.
Hispaanias Baskimaa ülikoolis (University of the Basque Country ehk UPV/EHU) läbi viidud uuring tuvastas seose maratonijooksu ja ajus oleva müeliini märgatava vähenemise vahel.
Müeliin on isolatsioonikiht, mis ümbritseb närvikiude ehk aksoneid ajus ja seljaajus ning mis tagab elektriliste signaalide tõhusa edasikandumise. Müeliini kaotus on teadaolev marker mitme neuroloogilise haiguse, sealhulgas insuldi ja hulgiskleroosi puhul.
Mis seos on pikal distantsil jooksmisel ja ajumüeliinil? Selgub, et kui organismi esmased energiavarud – glükogeen lihastes ja maksas – on ammendatud, hakkab keha energiat tootma rasvadest. Ja müeliin koosneb 70–80 protsendi ulatuses lipiididest. Teisisõnu, maratonijooksjad võivad finišijoone poole kihutades kulutada oma aju jaoks elutähtsat rasva.
Uuringus vaadeldi kümne jooksja aju MRT-pilte enne maratoni ning uuesti 48 tunni jooksul pärast 42,195-kilomeetrise distantsi läbimist. Teadlased leidsid, et tosinas ajupiirkonnas – sealhulgas liigutuste koordineerimise, sensoorsete funktsioonide ja emotsioonide eest vastutavates piirkondades – oli müeliini märgatavalt vähem.
Ent leidub ka häid uudiseid. Edasised skaneeringud näitasid, et kaks nädalat pärast jooksu oli müeliini hulk juba kasvanud ning kahe kuu pärast oli see täielikult taastunud. Ja mis veel huvitavam – ainult teatud piirkondades esines märkimisväärset hõrenemist; ülejäänud aju valgeollus jäi puutumata.
Kuigi müeliini täpne mõõtmisviis – niinimetatud müeliiniveefraktsiooni mõõtmine (myelin water fraction ehk MWF) – sisaldab nimetuses sõna «vesi», ei ole leitud langusel mingit seost jooksjate vedelikutasakaalu ega vedelikukaotusega.
Teadlaste sõnul vähendas maratoni jooksmine valgeolluse MWF taset sarnaselt mõlemas ajupoolkeras. Need väärtused taastusid täielikult kahe kuu jooksul pärast jooksu. Uuringu autorid viitavad, et selline pöörduv müeliinilangus pikaajalise kehalise pingutuse järel ja selle taastumine tegevuse lõppedes viitab uuele nähtusele – müeliini kasutamisele energiavaruna. Nad nimetasid seda nähtust metaboolseks müeliini plastilisuseks.
Pole veel teada, kas ja millisel moel see muutus ajus mõjutab inimese kognitiivseid võimeid kahe kuu jooksul pärast jooksu, kuid uuring avab uusi uurimissuundi seoses vastupidavusalade ja aju talitluse vahelise võimaliku seosega. Siiski tuleb arvestada, et see oli pilootuuring ja hõlmas vaid kümmet jooksjat (kaheksa meest ja kaks naist), vanuses 45–73 aastat. Seetõttu viitab see pigem seosele kui põhjuslikkusele.
Teadlased tunnistasid ka mitmeid probleeme seotult uuringuga – osalejate väike arv, hallolluse muutuste mõõtmise keerukus madala müeliinisisalduse tõttu ning MRT-skaneeringutega seotud tehnilised raskused. Siiski peavad nad leitud nähtust ajumetabolismi seisukohalt sedavõrd tähenduslikuks, et kutsuvad üles edasistele põhjalikumatele uuringutele.
Seni võivad jooksjad rahulikult edasi treenida – puudub tõendus, et maratoni jooksmine kahjustaks otseselt lühi- või pikaajalist kognitiivset võimekust. Kuigi mõni võib nentida, et nii kurnavale võistlusele vabatahtlikult registreerumine näitab juba iseenesest kahtlast otsustusvõimet.
Uuring avaldati ajakirjas Nature Metabolism.
Allikas: New Atlas